Vello Mäss: tegemist võis olla mündrike laevadega
Eesti Meremuuseumi merearheoloogia teaduri Vello Mässi sõnul võis kaevetööde käigus leitud laevavrakkide näol olla tegu transpordilaevadega, millega veeti kaupa mandri ja suurte kaubalaevade vahel. Märksa huvitavam on aga see, kuidas laevad oma tänasesse asukohta sattusid.
«Tegemist on kindlasti kaubalaevadega. Mis otstarbelised nad olid, seda on raske veel tuvastada. Võib arvata, et tegemist oli mündrike laevadega,» sõnas Mäss. «Mündrikud olid ametimehed, kes käisid oma väiksemate laevadega suuremate laevade juures, nende abil käis laadimine ja lossimine. Sellised laevad olid kohalikku päritolu. Seda võib oletada laeva põhjal, mis on praegu lahti kaevatud.»
«Laeva osas, mille juures kaevetööd veel käivad, on väga raske öelda, millega täpselt võib tegu olla. Praegu on sealt välja tulnud täiesti kaootiline laevamaterjal, kuid laev paistab olema oluliselt suurem,» ütles Mäss.
Vello Mäss
Huvitavad pole mitte ainult laevavrakid, vaid ka leiu asukoht. «Juba see koht on huvipakkuv, et kuidas need laevad siia on sattunud. Seda, kas nad on siia tulnud laeva huku tulemusena või toodud lammutamiseks, on veel vara öelda. Tõenäolisem on isegi see, et tegemist on vanade laevadega, mis on käigust maha võetud. Sealt on ära võetud metall, taglased ja mastid. Need on kõik kindlasti läinud taaskasutusse,» selgitas Mäss.
«Laevad on sügaval maa sees ja kaugel veepiirist. Kõik see vajab lahtimõtestamist ja esimese pilguga on küsimusi rohkem kui vastuseid,» lisas Mäss.
Mässi sõnul oli traditsiooniline komme, et kui torm tõi laeva kaldale ja oli näha, et sellest enam asja ei saa, siis rannaelanikud lammutasid selle. Võeti küljest kõik, millele võis leida rakendust teiste laevade juures.
Kuigi esialgsete plaanide kohaselt asetatakse laevavrakid merevette, siis Mässi meelest oleks üks selline ekspositsioon merelinnale kulda väärt. «Paraku on sellise ekspositsiooni tegemine jõukohane mõnele rikkamale riigile, vaevalt, et Eestil selliseid võimalusi
Kadriorus Tivoli elamurajooni ehitustöödel leiti laevavrakkide jäänused, mis pärinevad tõenäoliselt 14.-17. sajandist. Samasuguseid leide ja väljakaevamisi varem Eestis ette ei ole tulnud.
Kultuuriväärtusega leiust teavitasid Muinsuskaitseametit arendaja Metro Capital ja peatöövõtja Nordecon, kes pakuvad igakülgset abi vrakkide nõuetekohaste uuringute läbiviimiseks. Sel nädal alustati Muinsuskaitseameti eestvedamisel objektil arheoloogiliste uuringutega, mille eesmärk on vrakid välja kaevata ja dokumenteerida ning võimalikult kompaktselt senisele sarnases keskkonnas säilitada.
http://kultuur.postimees.ee/3179429/tallinnas-peidetakse-miljonite-vaartuses-vanakunsti
Tallinnas peidetakse miljonite väärtuses vanakunsti
5. mai 2015 15:27
Praegu on Tallinnas «erinevates salakohtades» hoiul ligi 90 madalmaade ja saksa kunstniku tööd 15.-17. sajandist. Publiku ette tuuakse need 5. juunil Tallinna raekojas avataval suurejoonelisel näitusel «Kunst valitseb», mille korraldab organisatsioon Art Life Project.
Kuni 5. oktoobrini avatud näitusel saab näha originaalteosed maailmakuulsatelt kunstnikelt nagu Peter Paul Rubens, Pieter ja Jan Brueghel, Lucas Cranach, Albrecht Dürer, David Teniers, Jakob van Hulsdonck, Jacob Savery, Jan Massys jpt. Kui palju selline esinduslik kollektsioon kokku võiks maksta, et taha näituse kuraator Pia Ausman öelda: kunstimaailmas on raske ainulaadsele teosele kindlat hinda külge riputada, kunst on üldse hindamatu. Siiski mainib ta, et näiteks Brueghelite tööde eest makstakse oksjonitel erinevaid hindu: mõne eest sadu tuhandeid, mõne eest miljoneid.
Laialt tuntud Rubensite, Brueghelite ja Cranachite kõrval tõstab Ausman enda jaoks olulisena esile 16. sajandi anonüümse Brugge maalikunstniku, keda tuntakse kui «Ümarpõsksete madonnade meistrit» töö, kus ühel maalil kujutatakse koos erinevate ajastuste pühakuid. Lähemalt vaata selle maali kohta videointervjuud Art Life Projecti restauraatoriga Filippo Francoga artikli lõpus.
Art Life Project koondab parima kunstikogemusega eksperte galeriste, kunstiinvestoreid, kollektsionääre, ajaloolasi, eksperte ja restauraatoreid Eestist ning välismaalt. Tallinnas tegutseb organisatsioon 2011. aastast.
Kõnealuse näituse tööd pärinevad erakogudest, sest võrreldes riiklike muuseumitega ei se0 neid bürokraatiaköidikud, seletasid Ausman ja raekoja direktor Elvira Liiver Holmström. Küll teeb organisatsioon riiklike muuseumidega koostööd kunstiekspertiisi alal. Koos on Ausman ja Liiver Holmström näitust ette valmistanud juba kolmveerand aastat ning kuu aja pärast saab näha töö vilju: täispilet maksab 14 eurot, õpilasele 6 eurot ja lapsed kuni seitsmenda eluaastani täiesti tasuta.
Näituse ajaks saab raekoda uue hingamise. Nüüd on iidne linnaisade hoone pühendatud vaid kunstile, igasugused ametliku tseremooniad jäävad sügist ootama. Ruumid kujundatakse mahuka ekspositsiooni paigutamiseks ümber (kujunduse autor Prantsuse sisearhitekt Julien Boaretto) ning paigaldatakse spetsiaalne valgustus, mis võimaldab sajandite vanuseid teoseid näidata parimas valguses. Loomulikult on palgatud turvafirma ning kogu ekspositsioon kindlustatud sellistele projektidele spetsialiseerunud kindlustusfirmas.
Vaata näituse videotutvustust ja intervjuud restauraator Filippo Francoga allpool. Tutvu ka näituse kodulehega siin.
Näituse videotutvustushttp://tallinncity.postimees.ee/3188827/tallinna-merepaevad-avab-uhke-mereparaad
Tallinna merepäevad avab uhke mereparaad
Toimetas:
17.-19. juulini kestvate Tallinna merepäevade üks tähtsündmusi on suur eskaadrisõit ehk laevade mereparaad, millest saavad osa võtta kõik festivali külastajad.
«Paraad alustab oma teekonda 17. juulil Pirita sadamast, liikudes sealt Vanasadamasse. Just seda teekonda on võimalik huvilistel ka kaasa teha ja näha oma silmaga, mida tähendab mereparaadil osalemine. Kokku toob suurejooneline sündmus merele enam kui 80 veesõidukit, mille hulgas purjelaevad Rootsist ja Soomest: Gerda, Tre Kronor, Linden ning meie kodumaine mereiludus Kajsamoor,» ütles merepäevade kommunikatsioonijuht Greete Kempel.
«Eskaadrisõit on kahtlemata põnev sündmus kõikidele neile, kellele meeldib meri ja sellega seonduv. Kui tänavatel näeme erinevaid rongkäike ja paraade pidevalt, siis mereparaad on ainulaadne sündmus, mida näeb vaid Tallinna merepäevade raames,» lausus Tallinna abilinnapea ja merepäevade peakorraldaja Taavi Aas.
Eriti positiivseks peab Aas võimalust, et paraadil saavad kaasa lüüa ka külastajad. «Nagu rongkäikude puhul tavaks, siis on soovijatel võimalus ka mereparaadist osa saada. Seda nii reisijana laeval, registreerides oma veesõiduki paraadile, vaadates seda kaldalt või liitudes maad mööda liikuva Tour D’Ööga,» sõnas Aas ja lisas, et just asjaolu, et paraadiga on võimalik liituda nii merel kui maal, teeb sündmuse erakordseks.
Nimelt toimub mereparaadiga paralleelselt rattaretk Tour d’ÖÖ, mille raames osaleb mereparaadil mitusada ratturit. Teekond algab nii meresõitjatele kui ka ratturitele Pirita sadama juurest ning jõuab finišisse Lennusadamas ja Vanasadamas. Pärast eskaadrisõitu antakse Tallinna Merepäevad 2015 ametlik avalöök suurejoonelise ooperigalaga, mille raames tulevad lavale ooperitähed Jassi Zahharov, Maria Listra ja Oliver Kuusik, keda juhendab Martin Sildos.
Ooperigala muusikalise poole eest hoolitseb Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester ehk Ü-ENSO. Tallinna Merepäevad 2015 avaürituse lõpetab merel toimuv tule- ja lasershow.
Meresõidu teevad kaasa Muhu Väina Regati ning Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi alused, millele lisanduvad laevad Soomest ja Rootsist ning merepäevade külastajate alused.
Info eskaadrisõidule registreerimise kohta leiab merepäevade veebilehelt.
Tallinna merepäevad Facebookis: www.facebook.com/tallinnamerepaevad
Tallinna merepäevade korraldajad on Tallinna linn, Eesti Meremuuseum, Eesti Ajalooliste Laevade Selt ja Tallinna Sadam.
http://tallinncity.postimees.ee/3194419/bastionikaikudes-avatakse-sugisel-raidkivimuuseum
Bastionikäikudes avatakse sügisel raidkivimuuseum
Toimetas:
Sel aastal hakati renoveerima bastionikäikude Vabaduse väljaku poolset lõiku, mis on siiani olnud külastajatele suletud ja kus sügisel avatakse Tallinna linnamuuseumi raidkivide ekspositsioon.
Linnamuuseumi raidkivikogu on eesti suurim lubjakivist arhitektuursete detailide kogu. Need detailid (ukseportaalid, aknasambad, etikukivid jne.) on enamasti ka ajastu kunstistiilist lähtuvalt kujundatud ning seetõttu tähelepanuväärsed ka dekoratiivsete fragmentidena. Raidkivi oli keskajal üks Tallinna ekspordiartikkel, nii on Lasnamäe paasi leitud näiteks ka Norra rannikult pärit laevavrakist.
Ka uue ekspositsiooni ruum, ajaloolised bastionikäigud, on iseenesest elamust pakkuvad. Nendesse ekspositsiooni tegemisel on eeskujuks olnud üks Tallinna esimesi raidkiviväljapanekuid 19. sajandi Rocca al Mares, kus vanade raidkividega ääristatud jalutustee pargis kandis nime Via Appia.
http://tallinncity.postimees.ee/3166637/taevarestoran-tuleb-ka-sel-suvel-tallinna
Taevarestoran tuleb ka sel suvel Tallinna
Dinner in the Sky pakub elamuslikke maitsenaudinguid selle suve jooksul Tallinnas Rotermanni kvartalis kaks korda.
Taevarestoran on Tallinnas avatud 9.-14. juunini ning 28. juulist 2. augustini.
Taevarestorani juunikuised tõsted toimuvad Rotermanni kvartali keskväljakul ning peakokkadeks on kutsutud taaskord oma ala parimad: endine pikaaegne Pädaste mõisa restorani peakokk Peeter Pihel ja Läti parima restorani peakokk Martins Ritins.
«Idee tutvustada eesti publikule Läti toidukultuuri ja kutsuda siia lõunanaabrite parim kokk Martins Ritins tuli sellest, et Läti on sel poolaastal Euroopa Liidu eesistujariik. Nii pakumegi võimalust Dinner in the Sky juuni tõstetel saada osa Läti gurmee- ja muusikaelamusest, mille eest hoolitsevad Martins Ritins ja saksofonist Janis Danevics,» rääkis Dinner in the Sky peakorraldaja Risto Meigas. «Mõlemat juuni peakokka, nii Martins Ritinsit kui ka Peeter Pihelit, ühendab suur rahvusvaheline kogemus ning loomingulisus maitsete kombineerimisel,» lisab Meigas, kes hoolitseb igal aastal selle eest, et taevarestoranis toimetaksid vaid kokanduse tipud.
Martins Ritins on Läti kulinaariataevas säranud juba enam kui 20 aastat. Suurbritannias sündinud lätlasena on ta kogemust omandanud nii Londonis kui ka Torontos. Lätisse naasnuna on tema teeneks Nõukogude-aegse toiduainetööstuse muutmine kõrgelthinnatud gurmaanide linnaks. Martin Ritins toimetab gurmeerestoranis Vincent, mis on hääletatud nii Läti parimaks restoraniks kui ka üheks Põhja-Euroopa paremaks restoraniks nii 2013. kui 2014. aastal.
Peeter Pihel on juhtinud aastaid Pädaste mõisa restorani kööki ning sel ajal tunnistati restoran neljal järjestikkusel korral Eesti parimaks restoraniks. 2013. aastast töötab Peeter Pihel Rootsi parimas restoranis Fäviken Magasinet, mis jõudis eelmisel aastal maailma parimate restoranide edetabelis 19. kohale. Pihelit inspireerib uudsete maitsete kombineerimisel põhjamaine laiuskraad. See on õpetanud väärtustama toorainet ning kokkuhoidlikult ja leidlikult sellest toiduelamusi looma.
http://elu24.postimees.ee/3127551/mart-noorma-eestis-nahtud-virmalised-olid-harukordsed
Kurioosum
Mart Noorma: Eestis nähtud virmalised olid harukordsed13
18. märts 2015 23:02
Teisipäeva õhtul sai kõikjal üle Eesti näha virmalisi, kuid Tartu observatooriumi vanemteaduri Mart Noorma sõnul on sedavõrd kaunite virmaliste nägemine siinmail siiski üsna harukordne.
«Eile õhtul nähtud virmalised olid erakordsed ennekõike sellepoolest, et Eestis tavaliselt nii ilusaid virmalisi näha ei ole. Näiteks Põhja-Norras on see palju levinum,» vahendab ERR Noorma sõnu.
Noorma seletas «Aktuaalsele kaamerale», et virmalised tekivad nii - päikesel on suured pursked, mille tagajärjel päikesetuul, kiirete osakeste voog tabab Maad, ning need osakesed Maa magnetväljas pidurduvad ja kineetiline energia kandub üle valgusenergiaks, mida me siis oma silmaga näeme.
«Kui need osakesed meid tabaksid, kui magnetväli meid ei päästaks, oleksime kõik surnud nagu pärast tuumasõda,» märkis Noorma.
Hea lugeja, kas Sina nägid eile õhtul virmalisi?
Virmalised Tallinnas Foto: Raigo Pajula
Virmalised Pärnumaal Foto: Jüri Looring
Virmalised Õisu järve kohal Foto: Elmo Riig / Sakala
Virmalised Suure-Jaani lähistel Foto: Kenno Soo
MINEVIKUVARJUD KADRIORU RANNAS
Lemmi Erin, 10.03.2015
 |
 |
Otsustasime end tuulutada ja käisime 2015. aasta esimesel päeval sõbraga Kadrioru rannas jalutamas. Mere ääres oli parajalt libe, märg ja lumine, kuid sinikaelparte, kajakaid, vareseid ja hakke oli päris palju liikvel. Kaugemal kohtasime ka rannaääres ujuvat kühmnokkluigepere, kus isa-ema ja viis tumedat möödunudsuvist poega. Imetlesime pikaokkalisi mände, korjasime mõne käbi, nautisime ühe kaunikujulise võraga tamme raagus ilu. Vaatasime, kus ennevanasti asus pikk Kadrioru supelsild ja kus võisid olla rannakindlustused.
Ronisin mööda märgi kaldakive ja otsisin juba varemalt tuttavat hauaplaati, millel täiesti loetavalt nimi Johann Linde, geb. 10 Nov. 1850, gest. 14 Jan. 1907 (sündinud 10. nov 1850, surnud 14. jaan 1907). 1951. a hävitati nõukogude võimude poolt 1774. a rajatud Niguliste ja Oleviste koguduste Kopli kalmistu ning muudeti see pargiks. Mõne aasta jooksul hävitati ümberkujundamise käigus kõik, mis vähegi väärtuslik. Metallist detailid ja kunstiline sepis läksid vanarauaks, rohkesti kivist monumente veeti Russalka piirkonda pinnatäiteks ja rannamüüri ehitamiseks. Kopli kalmistu hauakive ja muudki on Kadrioru rannas rohkesti, tarvis vaid märgata ja ära tunda.
Otsin rahvusarhiivist sugulaste andmeid ja mulle pakkus Johann Linde huvi ning teades, et Kopli kalmistu oli Oleviste ja Niguliste koguduste kalmistu, hakkasin asja uurima. Leidsingi Niguliste kiriku I pihtkonna sünni-, abielu- ja surmameetrikast vastava kande, kus kirjas, et Johann Linde suri 14. jaanuaril 1907 kell 18 õhtul, maeti 18. jaanuaril pastor Undrisch’i poolt kell 2 pärastlõunal. Elukohaks oli Reval, elukutselt sepp-meister, kes sündinud Paistul (Paistel), elas 56 aastat, 2 kuud ja 4 päeva ning oli meessoost ning vallaline. Surma põhjusena oli märgitud krooniline kopsupõletik. Maeti Telliskopli kalmistule. Kõik meetrikaraamatukanded on tehtud vene keeles.
1951. a kalmistu likvideeriti nõukogude võimuorganite poolt ja hauad tasandati. Ümber maeti ainult Eduard Bornhöhe, Netti Pinna ja Konstantin Türnpu.
Kopli kalmistule on maetud:
Gertrud Elisabeth Mara, laulja,
Charles Leroux, kuulus ameerika aeronaut, langevarjur ja langevarjukonstruktor, kes hukkus 1889. a langevarjuhüppel Tallinna lahes.
Ludwig Sigismund Jakob Heyden, Navarino merelahingu kangelane, admiral.
Alexander Heinrich Neus, üks esimesi eesti rahvaluule populariseerijaid.
Johannes (VIII) Burchart, Raeapteegi omanikepere tuntuim esindaja.
Carl Ferdinand v Kügelgen, kunstnik
Johannes Hau, kunstnik
Gustav Adolf Hippius, kunstnik
Gustav Kunnos, kindralmajor.
Konstantin Türnpu, helilooja.
Netty Pinna, näitleja.
http://www.digar.ee/ajalehed/dea?a=d&d=uudisleht19370506.1.7&e=------193-en-10--1--txt-txIN|txTI|txAU|txTA-%22juhatused%22----1937-----Other+newspaper
Lemmi Erin 10.01.2015
Panin loo tänapäevaste tähtedega, et oleks parem lugeda. Lugu on Uudisleht, 6. mai 1937. a väljavõte ja jutustab minu vanavanaonust Juhan Moosbergist, kes kirikuraamatute kohaselt tuli Udevalt Revalisse 1881. Kuna Juhani jutust selgub, et ta tuli Revalisse, kui ema veel elas ja kirikuraamatute järgi suri ema Marri Moosberg 8.05.1880, siis pidi Juhan enne ema surmakuupäeva Revalisse tulema. Olen Juhani ja ka teiste Moosbergide kohta arhiivides uurides palju huvitavat teada saanud. Nad küll kõik ammusurnud inimesed, kuid minu emaisa, kullassepp Heino Maidlo (enne eestistamist Gustaw Heinrich Moosberg) sugulased. Juhan Moosberg oli Heino Maidlo isa, Jakob Moosbergi vend. Jakob Moosberg tuli ka 1899 perega Revalisse. Pereajaloo kohaselt tuldi selleks, et noorimale pojale, Gustawile hea haridus anda ning et poeg saaks kullassepaks õppida. Eks nemadki võisid enne Revalisse tulla ja alles hiljem Koeru Maarja Magdalena kirikukogudusest registreerida end ümber Tallinna Kaarli koguduse liikmeteks.
Juhan Moosberg suri küll mõni aasta pärast teistkordset abiellumist, kuid ta naine ei saanud oma eluga hakkama ja hakkas ringi hulkuma. Mõlemad on maetud Tallinna Siselinna kalmistu Kaarli kalmistule. Nüüd siis Juhan Moosbergi lugu:
METUUSALA KOSJATEEL
80-aastane majaomanik 30 aastat noorema pruudiga Kaarli kiriku altari ees. — Tiigi veski nooruslikult vana möldri elutee unistus oma maalapist, jõest ja kalapüügist.
Maja tagaukse kallal kõbitseb rohekas wanamees. Näe, ukse käepidemega on midagi korrast ära: nüüd tuleb tuua platsi peitel ja kruvikeeraja. Ja töö saabki tehtud lühikese ajaga, kuigi kruwikeeraja käes kipub pisut värisema ja lihasteski pole enam wast seda täismehe rammu. Aga õieti on selle tagaukse kallal kõbitseja liiga palju ütelda — wanamees. Seda küll, aeg ont tal pea katnud lausa hõbedaga ja näolegi on küntud korts kortsu kõrwale, millede Päikesest pleekimata wahed naerumuige juures lööwad wagudena helkima, kuid pilgus tal elab ometi päris nooruslik «erksus ja jalgki wõtab weel nii ülinobedasti ja kindlalt trepiastmeid! Kõigest hoolimata Juhan Moosberg, majaomanik Paldiski maanteel nr. 57, praegu siiski käib oma 81. eluaastat. Temaealised enamasti on juba kolinud selle üldtuntud Liiva Hannuse juure, kuid nooruslikul Juhan Moosbergil, näe, pole weel midagi wiga. Ta pole muidugi wäljas pettuse peal, kuid ometi petab ta wälimus — keegi ei tea talle anda nii palju aastaid, nagu tal neid on tõeliselt. Nüüd aga kõige tähtsamana — tõeliselt nooruslikule wälimusele seltsib weel nooruslik hing — Juhan Moosberg käib praegu kosjateed! Kaarli koguduse õpetaja Soomre juures on kõigile määrustele wastawalt kihlatud Juhan Moosberg, 80 a. ja Anna Waldek, 50 a. wana. Ei tahtnud ka pastor uskuda oma silmi, kui ta abielu soowiawalduse registreerimisel küsis peigmehe vanust — terwelt 80 aastat! Pettis peigmehe wälimus, juhtumine ise oli samuti üllataw, sest kümmekonna wõi rohkemategi aastate jooksul pole Tallinnas nähtud meest, kes weel 80-aastaselt wõtab jalge alla kosjatee. Kui nüüd aastatest hall Juhan Moosberg oleks niisugune tähtsaks upitatud awaliku elu tegelane, kelle elulugu kirja pannakse bibliograafilises leksikonis, siis oleks seal öeldud, et ta sündis teisel jõulupühal 80 aastat tagast Järwamaal, Koeru kihelkonnas. Isa suri siis, kui Juhan Moosberg oli alles kolmeaastane, jättes wäikesesse sauna maha lese wäikeste lastega. Seal nad siis kuidagi elasid — õnn nendele, et lapsed olid alles noorukesed, — muidu nad poleks pääsenud mõisas teol käimisest. Kuid seda rohkem sai teopäewade raskust tunda laste ema. Nüüd teistkordselt peigmeheks saanud Juhan Moosberg waatab järgmiselt tagasi oma minewikupäewile: „Emal polnud mul niigi palju kodunt kaasa anda, kui noore poisina tulin Tallinna," jutustab ta ja tõmbab wõrdluseks ühe küüne serwaga üle teise, selle piirjoone kohalt, kus eraldub must walgest. „Tulin linna, kehwapoolne leiwakott seljas ja see oli kõik. Polnud ka õiget öömaja ja sellepärast otsisin peawarju kõrtsist. Oli meid seal koos neli poissi, kõik teenistuse jahil. Kõrtsmik lubaS omaltpoolt teha kortli wiina sellele, kes esimesena leiab teenistuskoha. Teisel päewal saingi kaubale tuuleweskis Ülemiste järwe ääres. Kõrtsmik pidas oma sõna." Hiljem Juhan Moosbergi elukäik arenes nii, et ta töötas möldrina Tallinnas Tiigiweski ja Ülemiste weskites. 23 aastat wanaks saanud, wiis ta tee altari ette. Elas koob naisega kuni — nagu oli õpetaja ütelnud nende paari kuulutamisel — „kuni surm teid ajalikust elust lahutab." Wahepeal oli Juhan pidanud kauplust Arudewahel, Kulli majas Paldiski maanteel ja lõpuks saanud äriomanikuks ka oma majas. „Olime mõlemad korralikud inimesed, panime kopika kopika kõrwale ja nii meie selle peawarju saimegi," meenutab ta nüüd ühiseid waewanägemisi ammusurnud naisega. Kuid siis — üheksa aastat tagasi tuligi see, mis Juhan Moosbergi elu wiis harjunud roobastest wälja. Suri kauaaegne eluseltsiline. „Ei tea isegi, mis haigus tal oli," juurdleb lesest Peigmees endise elukaaslase elulõpu põhjuste ümber. „Kaheksa aastat sai teda põetatud. Alul käis ikka omal jalal, kuid siis enam ei saanud üldse woodist. Küllap see ikka oli midagi halwatuse taolist. Mis teha, ega surma ja jumala wastu ei aita inimese wõim," lepib ta kunagise kaotusega. Sel silmapilgul tulebki uksest sisse Anna Waldek, kellega Juhan Moosberg warsti tahab käsikäes seista altari ees. Kui Juhan Moosbergi pilk weel kõneleb küllaldasest erksusest, siis Alma Waldeki kui 30 aastat noorema näos ja Pilgus särab lausa tuli ja noorus. Muidugi, see lugu, kundas nad üksteist leidsid, ei anna luuletajale ainet wärsside kirjutamiseks nooruslikust armastusest, küll aga jutustab rohkem kahe inimese seltsimehelikust wahekorrast ja heast läbisaamisest. Anna Waldek on pärit Läänemaalt, Welise wallast, wanemad taluomanikud, kuid nüüd juba ammu päriskrundi omanikud Märjamaa surnuaial. Alma Waldek ise asus Tallinna juba 15 a. eest ja õppis siin kangruks. Kuidagi wiis ta elutee kokku leseks jäänud Juhan Moosbergiga, ja nii siis juhtuski, nagu jutustab nooruslik wana peigmees: „üksi meesterahwas ei saa majas läbi. Ta tuli mulle teenijaks. Kaheksa aastat on ta mu eest hoolitsenud, saame üksteisega hästi läbi ja siis..." ... ja siis walmisid neil pulmaplaanid. Paar nädalat tagast nad läksid kullasepa juurde ja tellisid sõrmused. «Laulatussõrmused — teile?" küsib müüja, nagu oleks ta walesti kuulnud. Kuid wana Juhan lööb hõlmad iseteadwalt lahti ia ütleb, et sõrmused neh! „Ainult tuhande inimese kohta wõib leiduda üks, kellel on nii hea terwis," jutustab tulewane proua Moosberg oma wäljawalitu kohta. Et tal küll õigus wõib olla, seda kuuleme paljudest-paljudest lugudest. Kewadel, näe, Juhan roninud ise katusele ja meisterdanud uue katuse, sest oma töö on ikka korralikum. Ja siis juhtus weel niisugune lugu, et hiljuti kahtlaste elukommetega ja sama kahtlase minewikuga üürnik tunginud majaomanikule, sellesamale Juhan Moosbergile, kallale, peksnud teda nii rängalt, et murdus üks ribikont, kuid nüüd luumurre on kokku kaswanud ja terwis uuesti kõigiti korras. „Ega tema küll ei saa elada minutitki ilma tööta," hädaldab Alma Waldek, omal siiski kiitew rahulolu ja õnn pilgus. „Näete, seesama tikerberipõõsas seal aia kõrwal, näete selle tulba juures — selle ta istutas weel sel hommikul, kui pidime õpetaja juurde kihlusele minema, kui ainult pool tundi weel oli aega... Kuid nüüd tulewikus panen kõik labidad ja hargid luku taha, kui linna lähen, et ta omale ei saaks liiga teha!" kuulutab tulewane majaproua end juba majas niiütelda peremeheks. Krunt maja taga on nendel 300 ruutsülda suur ja siin tõepoolest annab rassida. Kuid nüüd nende ühine igatsus käib maa järele, kuhu on põliselt kaswanud mõlemate juured. Aastates peigmees wäljendab seda nii: „Tahaks maal osta wäikese kohakese, niisuguse, kus on päris rahulik, kusagil jõe ääres, kus saaks püüda kala, ja oleks ka pisut peenramaad. Nüüd ma tõepoolest tahaksin natuke puhata. Näete, inimese tahtmised aastatega lähewad teiseks — enne muud ma ei himustanudki, kui tööd hommikust õhtuni." See soow mesinädalate ja rahuliku eluõhtu möödasaatmiseks ühendatud kujul pole nendel raskesti teostataw, sest krundi ja maja eest paljud on nendele pakkunud üle miljon sendi. Siis toob tulewane majaproua wälja grammofoni ja paneb selle üürgama. Juhan on muusikasõber ja waba aja ta weedab kodus ikka pilli wänta keerutamas. Plaadilt kajab labajalawalts. „Eks ole sündmuskohane lugu," naerab Alma Waldek ja jutustab plaadi ostmise lugu, mis Juhan Moosbergile järjekordselt annud põhjust pahandamiseks — kõik peawad teda, kellel ometi rinnus nii nooruslik hing, haua äärel seiswaks tudiks. Sest kui ta kauplusse läinud ja plaate küsinud, antud talle sõnalausumata plaat lauluga „Jeruusalem, sa püha taewalinn”. Siis Juhan ütelnud selge sõnaga, et ta ei ole siia tulnud surema ega mõtle niipea weel üldse surra!
http://www.nigulistemuuseum.ee/et/naitused/toimunud/8-est/sisulehed/368-joseph-kopf
Joseph Kopf
06.10.2004–09.01.2005
Näitus andis esmakordselt ülevaate kullasepp Joseph Kopfi ja tema töökoja mitmetahulisest loomingust. Välja oli pandud karikaid, lauahõbedat, ehteid, ordeneid ja kavandeid Eesti muuseumidest, Eesti, Rootsi ja Saksa erakogudest ning Rootsi kuninglikust kollektsioonist. Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein. Näituse avamisepäeval toimus ka Kopfi loomingule pühendatud teaduslik seminar. Näitusega kaasnes eesti- ja saksakeelne kataloog, autoriteks Kaalu Kirme ja Anu Mänd.
Näituse kuraator: Anu Mänd
Näituse kujundaja: Tiit Jürna
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/kulmavereline-juveelivargus-pikal-tanaval?id=69022275
Külmavereline juveelivargus Pikal tänaval
Vaikne talveöö Tallinna kohal. Raekoja kell oli natuke aega tagasi löönud neli. Linna öövaht jalutas mööda Pikka tänavat Hobusepea uulitsa poole. Järsku kõlas iseäralik raksatus, nagu oleks keegi raske asjaga klaasihunnikusse virutanud. Öövaht jõudis vaevalt paar sammu edasi, kui talle ootamatult kaks tundmatut meest vastu vaarusid. Nad näisid olevat parajad poisid, igatahes jäi kõnnitee neile kitsaks.
“Noh, tere kah! Tere!” hõikasid mehed pehmel keelel öövahi kohale jõudes. “Pagan, no küll on need ennast kõrtsis täis kaaninud,” mõtles öövaht meeste tere vastu võttes. Vangutas pead ja astus edasi. Mõni viiv hiljem Hobusepea tänava nurgale jõudes märkas öövaht, et Joseph Kopfi kullassepaäri vaateakna ees olev raudvõre on kummaliselt irvakil. Poe ette jõudes selgus ka äsjakuuldud mürtsatuse põhjus – aken oli puruks löödud. Kopfi äris olid käinud röövlid!
Kiviga läbi akna
Öövaht teatas röövist Joseph Kopfile, kes elas sama maja ülemisel korrusel. Joseph magas rahulikku und, mida isegi hirmus mürtsatus häirida ei suutnud. Ta ei olnud midagi kuulnud. Kui peremees alla ärisse tõttas, ei jäänud tal muud üle, kui kiiresti politsei kutsuda.
Röövlid olid olnud väga jultunud ja väga osavad. Kopfi juveeliäri vitriinakent kaitsev ja kahelt poolt kokku käiv raudvõre oli lahti murtud. Nad polnud kivi lihtsalt läbi akna lennutanud, vaid kõigepealt klaasinoaga aknale ringi lõiganud. Ja siis umbes kolme rusika suuruse kiviga need kohad katki löönud. Raske kivi ise lebas aknalaual nagu varaste visiitkaart.
Arvatavasti olid just öövahi lähenevad sammud kurikaelte tööd seganud, mistõttu suurem osa väärisasjadest oli vaateaknale alles jäänud, kuigi hirmus segamini. Augu laiendamiseks ei jätkunud enam aega ning ka lahkumine näis olevat olnud nii kiire, et üks varastest veristas käe vastu teravaid klaasiääri ära. Seda kinnitasid politsei poolt aknal avastatud vereplekid.
Sellele vaatamata oli Kopfi kahju märkimisväärne, ligi kolmveerand miljonit marka. “Kui varastel korda oleks läinud kõiki väärtasju ära viia, mis vaateaknal lebasid, oleks omaniku kahju miljonitesse markadesse tõusnud,” arvas 4. veebruaril 1925 vargusest pikemalt kirjutanud Päevaleht.
Vargad viisid kaasa hulga väikseid ja kalleid asju, peamiselt briljantide, safiiride, smaragdide ja pärlitega sõrmuseid – kokku 13 tükki. Neist kõige kallim, 22 briljandi ja 25 smaragdiga sõrmus maksis 76 000 marka. Palju odavam polnud ühe pärli ja kümne briljandiga sõrmus, mille hinnaks Kopf nimetas 66 000 marka.
Kullassepp jäi ilma ka kaunitest 50 000 marka maksvatest briljantkõrvarõngastest. Kurikaeltele meeldisid veel kullast portsigarid, neid haarati kaasa viis tükki. Üks neist, mida kaunistasid kuus briljanti ja 107 rosetti, oli omaniku hinnangul väärt 50 000 marka.
Vargad mängisid joodikuid
Kopfi kullassepaäri röövimine pälvis avalikkuses suurt tähelepanu. “Kui arvesse võtta tähendatud äri asukohta, kus pea alati elav liikumine on ja varguse toimepanemise viisi, peab tähendama, et käesolev juhtumine üks jultunumatest ja suurematest on, mis Tallinnas seni üldse kuuldud,” kirjutas Päevaleht.
Vägagi tõenäoline oli, et varguse panid toime needsamad kaks nokastanud meest, kellega öövaht Pikal tänaval kokku sattus. Nii arvas politsei. Ja muidugi polnud mehed tilkagi võtnud, nad vaid simuleerisid joobnuid.
Ajakirjandus oletas kohe, kust võimalikke süüdlasi otsida. Nimelt oli hiljuti vanglast vabastatud mitmeid elukutselisi kurjategijaid. Et nad kõik ausalt leiba teenima hakkaks, sellesse Päevaleht ei uskunud. Pigem nad “jatkavad esimesel võimalusel peale vangimajast vabanemist endist eluviisi ning anduvad kuritegevusele senikaua, kui ametivõimudel korda läheb neid uue kuriteo pealt tabada ja uuesti trellide taha toimetada”. Isegi pärast 1924. aasta 1. detsembri putšikatset Tallinnas kehtestatud karmim kord ei peatanud kurjategijaid. Kui, siis see hoidis tagasi pisemaid sulisid.
Huvitav on, et see polnud toona mitte ainuke juveelivargus Tallinnas. Veebruari alguses näpati apteeker N. Vaasi korterist Narva maanteel kuld- ja hõbeasju. Vargad olid siingi oma ala professionaalid. Korterisse siseneti köögiukse kaudu, mis avati valevõtmega. Saak käes, lahkuti paraadukse kaudu, mis kenasti enda järel valevõtmega lukustati. “Vargad midagi segamini ajanud ei ole ja teised väärtasjad puutumata on jätnud,” kirjutas Päevaleht 3. veebruaril 1925. Omaniku kahju oli 70 000 marka.
Kopfi röövijad aga võisid eeskuju saada välismaalt. “Et seesugused murdvargused mitte väga haruldased pole ja isegi väljamaal ette tulevad, näitavad, et siin tegemist teatava ja kindla murdvaraste võttega ja röövimisviisiga, mis omajagu julgust ja kiiret tegutsemist nõuab,” arvas Rahvaleht. Nimelt toimus umbes samal ajal analoogne rööv ka Berliinis.
Ühe Berliini kullassepa äri vaateaken löödi niisamuti öösel kiviga sisse ning augu kaudu haarati kuldasju ja kalliskive. Rööv siiski ei õnnestunud nii hästi kui Tallinnas. Nimelt ärkas samas majas elav kullassepp hirmsa mürtsu peale üles ja tormas oma poeruumidesse. Ta haaras augu kaudu väärisasju küünitava varga käest kinni ja hakkas appi karjuma.
Kurjategijal oli aga väljas abiline, kes ruttas kohe kamraadile appi. Ühisel jõul tõmbasid nad kullassepa käe august läbi ja nii õnnestus vargal käsi poeomaniku kramplikust haardest vabastada. Kullassepp sai seejuures raskelt vigastada, kuna teravad klaasiääred lõikasid tema käe veresoone läbi. Kurikaelad aga pääsesid pagema.
Mis puutub Joseph Kopfi, siis oma varastatud väärisasju ei saanud ta kunagi tagasi.
Kullassepp Joseph Kopf
Joseph Kopfi peetakse 20. sajandi Eesti üheks silmapaistvamaks kullassepaks. 1867. aastal Varssavis sündinud Joseph kolis koos vanematega aasta hiljem Narva. Aastatel 1881-1885 õppis Joseph kullassepatööd Tartu meistri Johann Julius Stammi juures ning 1891 asutas Tallinnasse oma kullassepatöökoja. Tema oskustest hakati kiiresti lugu pidama, mida kinnitab seegi, et Joseph Kopfist sai 1913 Tallinna kullassepaameti viimane vanem (aastal 1920 lõpetati eestis gildide ja tsunftide tegevus). Kopfi meistrimärgiks sai kullasseppade kaitsepühak Eligius.
Kopfi firma valmistas peamiselt lauahõbedat ja hõbedast pisiesemeid, kuid ka keerukaid unikaalteoseid. Neid on kahjuks palju vähem säilinud. Näiteks 20. sajandi alguses valmistas Kopfi firma rea uhkeid pokaale Tallinna Mustpeade vennaskonnale (asuvad Eesti Kunstimuuseumis). Umbes samal ajal tehti Eestimaa rüütelkonnale 1200 esemest koosnev hõbeserviis, mis on tõenäoliselt hävinud. Sama saatus tabas ka Russalka monumendile müüritud kullast (!) tahvlit hukkunute nimedega. Kopfi märki kandvaid lusikaid, kahvleid, nuge või peekreid aga kohtab sageli veel tänapäevalgi.
Eestiaegset Kopfi töökoda võib juba nimetada väikeseks vabrikuks. See hõlmas Pikk tänav 27 asuvas majas keldri ja neli korrust, mida ühendasid omavahel liftid. Vabrikus oli 30 masinat ja mehhanismi, siin kasutati galvaanikat ja stantsimist, kuid samas ka tehti traditsioonilist kullassepa käsitööd. 1930. aastate lõpul töötas Kopfi firmas üle saja inimese.
Eelmainitud lauahõbeda ja pisiesemete kõrval valmistas Kopfi firma selgi perioodil unikaalteoseid. Neist esinduslikumaid on 1932. aastal Rootsi kroonprintsile Gustav Adolfile kingitud ehistaldrik, millele on graveeritud Tallinna panoraam ja vanalinna vaated. Vast kuulsaim Kopfi firmas tehtud ese on president Konstantin Pätsi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi kett, mis 1940. aastal rööviti venelaste poolt ja mis praeguseni asub Moskvas Relvapalatis. Kopf valmistas teisigi Eesti teenetemärke – Vabadusriste, Kotkariste ja Eesti Punase Risti teenetemärke.
Joseph Kopf suri oktoobris1930, tema firma jätkas tegevust kuni natsionaliseerimiseni 1940. aastal.
Kirjutamisel on kasutatud Kaalu Kirme eessõna kataloogile "Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf".
http://kultuur.postimees.ee/3006811/suitsusaunakombestik-kanti-unesco-vaimse-kultuuriparandi-nimekirja
http://jaakjuske.blogspot.com/2014/01/kelchi-parna-malestuskivi-saladus.html
Kelchi pärna mälestuskivi saladus
Jaak Juskehttp://tallinncity.postimees.ee/2988899/salaparane-tallinn-uhke-ajalooga-aaretesaar
Salapärane Tallinn: uhke ajalooga aaretesaar
Paljassaar on rikka militaarse ajalooga poolsaar Tallinna põhjaosas, mis pakub avastusrõõmu ja põnevusi seiklushimulistele linlastele ning kust on leitud väärtuslik mündiaare.
Esimesed teated Paljassaare kohta pärinevad 13. sajandist, kui tänase Paljassaare asemel asetsesid väiksed Karli saared, mis hiljem liideti inimtegevuse tagajärjel mandriga. Sõjasadama rajamise käigus täideti saartevaheline piirkond materjaliga, mis saadi sadama süvendamisel. Tegevuse tulemusena kujunes Paljassaare poolsaar sellisel kujul, nagu täna seda teame.
Poolsaare nimi tuleneb sellest, et seal olid puude kasvamiseks kehvad tingimused. «Paljassaare nimetus on üsna vana, viidates sellele, et seal ei kasvanud peal suuremat metsa, vaid saared olid üsna lagedad,» selgitas arhitektuuriajaloolane Oliver Orro poolsaare nime päritolu.
Uhke militaarajalugu
Eesti Entsüklopeedia andmetel on Paljassaart kasutatud karjamaana, Vene laevastiku laskepolügoonina ning Peeter Suure merekindluse rajatiste asukohana. Erinevatel andmetel on saart asustanud põhiliselt kalurid, kuid hiljem on sinna elama toodud punaväelasi.
Saartel on asetsenud nii mõnigi suursugune militaarobjekt, millest näha üksikuid märke tänaselgi päeval. «Sinna ehitati 18.-19. sajandil üks igavene uhke ehitis, mida nimetati Tähtkantsiks. Sellest praegu enam midagi järel ei ole. Uhke ehitis oli ka Valge torn, mis ehitati 19. sajandi esimesel poolel. See oli küllaltki suure läbimõõduga iseseisev kindlustorn, meelevaldselt öeldes midagi Paksu Margareeta sarnast,» sõnas Orro.
Orro sõnul kaotas Valge torn oma sõjalise tähtsuse õige pea ja Krimmi sõja ajal ta purustati, sest kardeti rajatise langemist vaenlase kätte. Hiljem kasutati torni õppustel sihtmärgina, mistõttu on temast täna järel vaid väheldased varemed. Praegu näeb see pealtvaates välja nagu üks suur küngas või mätas, kuid maa all on päris palju omaaegseid ruume säilinud.
Täna on üks suuremaid vaatamisväärsusi poolsaarel Katariina kai, kust avaneb Tallinna kesklinnale üks ilusaimaid ja romantilisemaid vaateid. Orro sõnul on Katariina kai üks osa lõpetamata sõjasadama projektist, mille tähtsust näitab see, et rajatisele pani nurgakivi vene tsaar Nikolai II isiklikult.
Võrdlemisi hästi on säilinud poolsaare tipus olevad suurtükipatarei hooned, mille võimsaid betoonseinu on tänagi külastajatel võimalik imetleda. Hooned on rajatud I maailmasõja paiku.
Aarete saar
Paljassaarelt võib leida aardeid. 1962. aastal Harri Moora toimetatud arheoloogilise kogumiku andmetel on Paljassaarelt on leitud 127 münti; nendest 97 saksa, 19 anglosaksi, 8 araabia ja 2 bütsantsi päritolu. Mündid leiti 1926. aastal mere äärest 0,3 meetri sügavuselt, need olid kahe kõdunenud puuvaia vahel.
Aardeks võib pidada ka Paljasaare loodust ja linnuriiki, mida saab vaadelda saarel asuvast vaatlustornist. Paljassaare taimestik on väga mitmekesine ning seal kasvavad mitmed kaitsealused taimed. Paljude veesilmadega roostik ning kiviklibune maastik meelitab poolsaarele loomi ning linde. Kevadel esimeste soojade ilmadega näeb poolsaare looklevatel radadel sageli rästikuid, kes on päikese intensiivistudes aktiveerinud.
«Paljud arvavad, et seal on hirmus palju lõhkekehasid, kuid seda paika on kõvasti demineeritud ja väga ohtlik seal ei ole. Kõige ohtlikumad asjad on seal rästikud, keda on palju. Selle asemel, et miine karta, peab seal rästikuid kartma,» nõustub Orro.
Orro sõnul on Paljassaare kesklinnale lähim koht, kuhu marjule minna. «Seal on teatud kohtades hirmus palju vaarikaid, see on kesklinnale kõige lähemal olev vaarikakorjamiskoht,» kergitab Orro saladuskatet.
Poolsaart rikastavad vanad sõjaväerajatised ning selle tipus asetsev suur betoonist tsistern. Uljamad poolsaare avastajad võtavad südame rindu ning ronivad metalsest redelist üles, et saada ilusat vaatepilti merele ja linnale. Poolsaar on hea koht matkamiseks ja jooksmiseks, sest ranna ääres lookleb ilusaid vaateid pakkuv rada.
http://reisijuht.delfi.ee/news/reisijutud/schloss-fall-jalutuskaik-eesti-uhes-ilusaimas-kohas.d?id=70079223
Schloss Fall - jalutuskäik Eesti ühes ilusaimas kohas
Estraveller tegi laupäevase jalutuskäigu Keila-Joal, et nautida sügise kauneimaid hetki ühes kõige ilusamas kohas, mida Eestist leida võib.
Jalutasime, vaatasime üle lossi valmis ja pooleliolevad osad ning ajasime natuke juttu ka mõisa peremehega, kes oli parajasti tuttavatele lossi tutvustama sattunud.
Aasta oli 2007 ning Keila-Joa lossi plaaniti rajada presidendi residents. Väärikamat ja kaunimat asukohta presidendipesaks oleks olnud raske leida – siinseid hunnituid vaateid teab meist igaüks ning kui lisame veel fakti, et mõisahoone rajajaks oli Alexander von Benckendorff, tsaaririigi üks mõjuvõimsamaid mehi ning tsaar Nikolai I lähedane sõber, siis oleks tegu olnud veelgi peenema residentsiga, kui seda oli sõja eel Pätsil Toilas.
Saabunud kriisiaastad tõmbasid suurejoonelisele plaanile kriipsu peale.
Mõned kurvastasid – arvati, et mõis müüakse mõnele rikkale kosilasele ning see tähendab ju nõnda tihti rahvuslikku kultuuripärandisse kuuluva koha kadumist eraomandi puutumatusse.
Sugugi mitte põhjendamatu hirm, sest imekauni Kalvi mõisaga nõnda läkski ja ka Pädaste on piiranud juurdepääsu mõisapargile, et tagada rahakatele külalistele mugava äraolemise eksklusiivsust.
Teised rõõmustasid – presidendi residentsile piiratanuks juurdepääs niikuinii ja isegi kui mõnel ilusal suvepäeval pääsenuks rahvas mõisa hoovile, oleks lossi interjöörid jäänud tavakodanikule suletuks.
Nii tekkis võimalus, et Keila-Joa tulevik saab sootuks positiivsem.
Ostjaks oli 2010. aastal Eesti ärimees Andrei Dvorjaninov. Ootuspäraselt sai värske mõisniku esimeseks kohustuseks seletada tavapäraselt umbusklikule publikule, et ta ei ole mingi kole umbkeelne venelane, kes endale daatša soetas. Andrei on, vastupidi, vägagi eestikeelne mees, kelle koolitee möödus Gustav Adolfi gümnaasiumis. Dvorjaninovite pere kaugem taust on tsaariagsest perioodist küll euroopalikult kirju ja tundub, et nõnda on ka tema hing veidi avaram kui keskmisel eestlasel. Nii ta siis rääkiski, kuidas mõis tulevikus rahvale rõõmu valmistama hakkab. Paljud ei uskunud.
Kolm aastat pärast ostutehingut avas mõis külastajatele uksed
Haljastus oli juunis veel kohati tinglik, aga see ei takistanud mitme suurejoonelise muusikasündmuse läbiviimist. Neist olulisim oli vahest Eri Klasi juubeli avalik tähistamine.
Suveks said valmis mõisahoone esimene korrus ning keldritasandil asuvad muuseumiruumid. Lossi külastab nüüd üks ekskursioonibuss teise järel ja veelgi rohkem on eraviisiliselt saabujaid, kes teevad mõisale tiiru peale, vaatavad umbusklikult avatud peaust ja üllatuvad positiivselt, kui neid lahkelt üle lävepaku kutsutakse.
Andrei Dvorjavinov näeb Keila-Joa tulevikku väikese eestilikus mastaabis Peterhofina, kuhu tullakse jalutama ja nautima looduse ilu, mida siin jagub rohkem kui üheski teises kohas Eestis.
Eesti ilm on heitlik ja oleks ju kurb, kui väljasõit linnalähedasse paradiisi lõpeks tõdemusega, et vale päev sai valitud. Nõnda on lossil roll maandada ilmast tulenevaid riske ning anda Keila-Joale üks mõõde juurde. Käid vihmaga vahelduseks lossi muuseumis, tutvud Benckendorffide pere ajalooga, saad teada, kuidas siia hiljem Volkonskid tulid.
Foto: Karl-Kristjan NigesenMõisasaalide seintel ripuvad tsaariarmee kõrgete auastmetega ohvitseride ja väejuhtide pildid. Vaatad neid ja esialgu võõrana tunduvad tõsised meesterahvad osutuvad kõik järgemööda Eestiga sajandeid seotud olnud aadlisuguvõsade esindajateks. Vene turist seevastu tajub neid esimese, 1812. aasta isamaasõja kangelastena. Kangelane oli ju Benckendorffki, samas sõjas, tsaariarmees, ja mitte vaid vene rahva jaoks. Amsterdami linnarahvas teab teda oma aukodanikuna, kelleks kaugelt Eestimaalt pärit aadlimees sai kui väejuht, kes vabastas linna prantslastest.
Võimalik, et just siin mõisas vihma või külma eest varjus olles hakkad ühel hetkel tajuma Eestis leiduva kultuuripärandi mitmekesisust. Kui läheb hästi, siis tajuvad ka need, kes võõrast rahvusest kadunud kaasmaalastesse võõristusega suhtuvad, et oma pole mitte ainult hiiemets ja võssakasvanud linnamägi, vaid ka nii terava torni kui ka sibulkupliga kirikud, nii vanalinna majad kui ka mõisahäärberid. Enamik nende tänaseks mälestisteks kutsutavate hoonete rajajaist on lähtunud ühest olulisest väärtusest – armastusest oma kodumaa, Eesti vastu.
Foto: Karl-Kristjan NigesenMõisa interjöörides on taastatud kõik, mida taastada andis – arhitektuurne osa. Stukk- ja raidkivikaunistuste saatus kujunes Nõukogude armee käes kurvaks ja nii on nende taasloomiseks pöördutud Benckendorffi palgatud arhitekti Andreas Stackenschneideri teiste ehitiste eeskujude poole. Vajalikud joonised leidusid Peterburi arhiivides. Ka meisterlikud restauraatorid palgati Peterburist, sealne lossimiljöösse puutuva dekooriga töötamise kogemus on lihtsalt võrratult suurem kui meie väikeses Eestis.
Foto: Karl-Kristjan NigesenLossisaalide sisustus ei järgi otseselt kohalikku ajaloolist eeskuju. Sobilikus väärikusastmes antiikmööbel, olgu siis originaali või koopiana, oleks nii kallis ja õrn, et see tuleks paigutada piirete taha nagu muuseumis. “Ma tahan, et lossi külastav vanainimene võiks istuda, kui ta väsinud on,” selgitab valikuid mõisa peremees. Seetõttu valiti interjööri Charles Spencerile (printsess Diana vennale) kuuluva mööblitöökoja toodang, mis järgib eeskujuna Spencerite Althorpi lossi mööblit. Nii ongi pehme mööbel kõigi külastajate päralt, kes soovivad jalgu puhata või lihtsalt lossimiljööd istudes nautida. Kui sa ei saa istuda nagu Alexander von Benckendorff, siis vähemasti võid sa seda teha nagu printsess Diana. Pole ka paha.
Jäta need nimed meelde
Krahv Alexander von Benckendorff
1781–1844
Keila-Joa mõisa rajaja, keda Venemaal tuntakse eelkõige kui 1812. aasta isamaasõja kangelast ning keisririigi julgeolekuteenistuse rajajat. Von Benckendorff oli keiser Nikolai I lähedane sõber, kelle surres tsaar lausus: “Ta ei ajanud mind kellegagi tülli, kuid lepitas paljudega.” Eesti rahva jaoks on ta muu hulgas Peeter Volkonski vanavanavanavanavanaisa.
Volkonskid
Sergei Grigorjevitš Volkonski (1788–1865) oli samuti isamaasõja kangelane, Alexander von Benckendorffi relvavend ja sõber. Krahv oli sunnitud oma sõbra Volkonski osaluse eest dekabristide ülestõusus 1826. aastal vangi saatma. Hea seegi, et tühistati surmamõistev kohtuotsus. Volkonskite perega sidemed siiski ei katkenud. Alexandri tütar abiellus Sergei vennapoja Grigori Volkonskiga. 20 aastat hiljem oli Siberist tagasi ka Sergei ühes perega, tiitel taastatud, aumärgid ennistatud, ning tema poeg Mihhail kosis 1859. aastal Alexandri tütretütre. Nii pandi algus Volkonskite ajastule Keila-Joal.
Andrei Stackenschneider
1802–1865
Saksa perest pärit Vene arhitektuuriklassik, kes kavandas silmapaistvaid lossiansambleid ja paraadlikke interjööre. Tema esimeseks tööks oli neogooti stiilis Keila-Joa mõis. Benckendorff jäi tema tööga rahule ja esitles noort arhitekti Nikolai I-le, kui tsaar Keila-Joal viibis. Stackenschneider tõusis seejärel kiiresti akadeemikuks, professoriks ning lõpuks sai temast keiserlik õukonnaarhitekt. Ta on kavandanud mitu kaunist keiserlikku paleed Peterburis, tsaarile võluva villamõõdus palee Peterhofis ning ehitisi Krimmis, Novgorodis ja Pavlovskis.
Mis mõisas edasi toimuma hakkab?
Kevadel on kavas avada lossiruumides restoran. Valmimisjärgus on teise korruse külalistetoad ja sviidid, mis paiknevad mõisa kunagise pererahva magamistubades, aga nende puhul pole tähtaega paika pandud – parem korralikult kui kiiresti, näikse olevat tagamõte mõneski ettevõtmises, mis siin mõisas pooleli on. Neile, kes restorani avamist ära ei raatsi oodata, on lähiajal kavas sari õhtuid, kus mõisas saavad kokku muusika ning hea toit. Minge proovige järele! Muide, kui sviidid valmis saavad, siis just nende rõdudelt avaneb joale see kõige parem vaade.
Pooleli on tööd ka kastelli tüüpi tallikompleksi vasakus tiivas. Siia peaks tulema trahteri laadis söögikoht, mis ka bussidega saabuvaid suuri turismigruppe suudaks toitlustada, ning lisaks seminari-ruumid. Ootel on teine pool tallikompleksist, kus tulevikus tõepoolest ka hobuseid näha saab. Oma järgmist funktsiooni hotellina ootab kunagine külalistemaja ühes perekabeliga, mis peaks taas sakraalruumiks saama. Kui eriti hästi läheb, ja miks ei peaks, saab seal tulevikus tutvuda Eesti erakollektsionääride ikoonikogudega.
Foto: Karl-Kristjan NigesenKõige olulisem on siiski valmis ning juba selle eest tuleb mõisa uuele omanikule suur tänu öelda. Eesti on tagasi saanud ühe oma kaunimatest vaadetest. Või isegi kaks – ühe joalt lossile ja teise lossist joa poole.
Galerii: Tallinna kesklinnas seisab tänasest jupp Berliini müürist
Avaldatud: 06. november Kell 15:21
Tallinnas Okupatsioonide muuseumi kõrval Kaarli puiestee poolses küljes seisab tänasest jupp Berliini müürist, mille kinkis Eesti riigile Berliini senat 25 aasta möödumise puhul Berliini müüri langemisest.
Müüritükk paiknes algselt Leipzigi ja Stresemanni tänava nurgal Potsdami väljakul Berliini kesklinnas.
Täna-homme on väljapanek veel kaetud, ent kõigile huvilistele uudistamiseks avatakse osa müürist pühapäeva keskpäeval.
9. novembril ehk sel pühapäeval tähistatakse Berliini müüri langemise 25. aastapäeva mitme üritusega. Näiteks avavad riigikantselei ja Okupatsioonide muuseum koostöös Saksa saatkonnaga sel päeval kell 12 Tallinnas väljapaneku, kus saab siis uudistada ka müüri originaalelementi mõõtmetega umbes 1x3 meetrit. Seni on müürielement kinni kaetud.
Saksa saatkond Eestis avab samal päeval Okupatsioonide muuseumis lisaks ka näituse «Diktatuur ja demokraatia äärmuslikul ajastul», mis jääb avatuks 2. veebruarini 2015.
Mirjam Mäekivi
http://reisijuht.delfi.ee/news/news/need-kohad-tombavad-fototuriste-koige-enam-maailma-ja-eesti-enimpildistatud-paigad.d?id=68413057
Need kohad tõmbavad fototuriste kõige enam: maailma ja Eesti enimpildistatud paigad
Sightsmap koostab maailma vaatamisväärsustest omapärast kaarti, kus on ära märgitud kuumad kohad, mida tavaliselt kõige enam pildistatakse.
Maailma enimpildistatud kohad asuvad mõistagi ka kõige populaarsemates turismisihtkohtades: New York, Pariis, Rooma on piisavalt tuntud kohad ja piisavalt suure turistidevooga, et neist jääks kaardile maha ere pildipilv. Kümme enimpildistatud sihtkohta maailmas on järgmised (koos selles sihtkohas asuva enimpildistatud vaatamisväärsusega):
10. Budapest – St Stephani katedraal
Suuruselt kolmas kirik Ungaris on tähtis Budapesti sümbol ja sai nime Ungari esimese kuninga järgi.
9. Buenos Aires – Caminito
Turistilikus Boca kvartalis asuv munakivisillutisega Caminito on väike kitsas tee, mida palistavad värvilised majakesed. See kõik on liigagi turistilik, kuid seda veidi ülepingutatud sagimist tasub pildistada.
8. Firenze – Michelangelo väljak
Firenze vaade Michelangelo väljakult. Foto: (CC) Echiner1 / FlickrKui heita pilk Google´i pildiotsingusse, siis enamus pilte pole tehtud mitte ruudukujulisest väljakust endast, vaid postkaardivaatest alla Firenzele.
7. Monte Carlo – Hôtel de Paris Monte-Carlo
Hôtel de Paris Monte-Carlo on luksusliku elu sümbol ja kõik turistid olenemata oma rahakoti suursusest tahavad näidata, et nad on "rikaste ja ilusate" juures ära käinud. Pildistamiskoha boonuseks on veel see, et samas on filmitud James Bondi film GoldenEye.
6. Veneetsia – Ponte dell’Accademia
Seda silda teavad kõik, kes kunagi Veneetsiat piltidelt on näinud. Miks just seda silda pildistatakse, ei tea enam keegi, aga see vaade on juurdunud paljude turistide alateadvusse, mis sunnib õigel hetkel õigesse kohta sattudes kaamera päästikule vajutama.
5. Istanbul – Kiz Kules ehk Neitsitorn
Torn tähistab piiri Aasia ja Euroopa vahel. Nii tähelepanuväärset kohta, eriti kui seda märgib efektne maamärk, lihtsalt peab pildistama. Ja nii ka tehakse, massiliselt.
4. Pariis – Moulin Rouge´i kabaree
Moulin Rouge Pariisis. Foto: (CC) Leandro Neumann Ciuffo / FlickrMiks mitte Eiffeli torn? See on tõesti veidi üllatav, aga statistika annab Pariisis pildistamise esikoha tuntud kabareele, mille kuulsus meelelahutusasutusena pole enam küll tipus, aga veskiga maamärki mäletatakse endiselt üle maailma.
3. Barcelona – Güelli park
Et turistihorde natukenegi talitseda, muudeti Güelli pargi sissepääs hiljuti tasuliseks. Kuid ikkagi pildistatakse seal alati, kui Barcelonasse satutakse. Tuntud kohaliku arhitekti Antoní Gaudi loodud ulmelise välimusega park pakub, mida pildistada.
2. Rooma, Itaalia – Trinità dei Monti
Rooma ajalooline vaatamisväärsus on tõusnud maailmas teisele kohale - miks reisijad just seda renessansiajastu katolikku kirikut nii palju pildistavad, jääb nende miljonite turistide teada, kes viisid Google´i andmetel selle koha kõige pildistatumaks kohaks Roomas.
1. New York – Guggenheimi muuseum
Jällegi võib imestada, et miks mitte vabadusesammas, Times Square või Empire State Building, aga Google´i pildistatistika näitab, et see tuntud ja erilise kujuga muuseum on kaamerate lemmik.
Nüüd aga kümme Eesti enimpildistatud kohta:
Tüüpiline turistipilt Tallinnast, mida leidub maailmas Eesti kohta kõige rohkem. Foto: (CC) Ana Paula Hirama / Flickr
10. Keila-Joa juga
9. Pirita jahisadam
8. Rakvere linnus
7. Viljandi lossimäed
6. Haapsalu loss
5. Kuressaare loss
4. Pärnu rand
3. Narva Hermanni linnus
2. Tartu Ülikool
1. Tallinna Toompea vaateplatvorm
Kas sul on juba need pildid albumis?
| artiklid EL 2005/8 |
 |
| Tallinna taimestik: aedmaasikad ja pohlad kõrvuti |
|
Linnade taimestik on täis ootamatusi ja üllatusi, mida puhtas looduses ei koge. Liigihuvilisel on siin võimalik näha paljusid omamoodi haruldasi liike. Ökoloogile pakub aga linna taimekoosluste eripära tõsist mõtlemisainet. Mingi ala elustikku iseloomustades on sobilik alustada küsimusega: mitu liiki seal kasvab? Tallinnas on kokku loetud 1509 taksonit, nende seas peale liikide ka mõned alamliigid ja hübriidid [1]. Ilmselt mõnigi nimestikku võetud liik võib jääda linna halduspiiride taha, kui leiukoht on märgitud ebatäpselt või linna piir muutunud. Nii pole praegu Tallinna osa vahepeal siia kuulunud Muuga. Vahel ei leita kunagistest leiukohtadest enam seal kasvanud liike. Näiteks viimasel viiekümnel aastal pole Nõmmel nähtud kevad-nälgheina: ilmselt on ta oma ainukeselt leiukohalt Eestis kadunud, kuid varasemad paigad polnud ka kuigi täpselt kirja pandud. Taimestik muutub kogu aeg ning seda eriti veel linnas. Pärismaiseid liike jääb vähemaks, kuid uusi lisandub aedadest metsistujate ja tulnukate näol. Millised neist nimestikku võtta ja mis välja jätta? Nii on Tallinna taimede loendisse võetud tomat, kes kasvab randa uhutud jäätmetest, kuid prügihunnikutes aeg-ajalt tärganud datlipalmi siiski mitte. Tallinna piirest on leitud suuremat osa Eesti looduslikke liike. Muidugi on suurte linnade ümbrust põhjalikumalt uuritud ning seetõttu on mitme haruldase liigi leiukohad teada Tallinna ja Tartu lähiümbrusest ja veel mõnest kohast Eestist. Teiselt poolt – suuremad linnad on tekkinud tavaliselt looduslike piiride lähedal, kus erisuguseid looduslikke kooslusi on rohkem. Liigirikkus on seotud ka häiritusega, mida vanade linnade ümbruses on taganud pikaajaline inimtegevus. Inimene avab elupaiku, kus saavad kasvama hakata ja koduneda kaupadega toodud võõramaa taimed. Peaaegu kõiki Eesti tulnukliike on leitud ka pealinnast. Kui Tallinna piiridest on leitud suurt osa Eesti pärismaiseid liike, siis tõelises linnas kasvab neid vähe. Üheksakümnes Tallinna aias linna eri osades leiti vaid 377 looduslikku liiki [2]. Neistki osa kasvab istutatud lilledena, näiteks maikelluke, sinilill ja sõnajalad. Paljud looduslikud liigid on linnas kaduvad reliktid – näiteks kanarbik, pohl, nõmmtarn ja lamba-aruhein Nõmmel ning mätastarn ja seaohakas Meriväljal. Need taimed ei armasta liigset väetamist ja muruks pügamist, mida aeg-ajalt igas aias ette tuleb. Looduslikud liigid on omased eelkõige linna äärealadele, mida pole jõutud täis ehitada. Rannataimed – looduslikud liigid keset linna. Kesklinna ranna korrastamise käigus on küll mitu neist kadunud ja kaide ääres pole taimedele kuigi palju kohta. Ent Paljassaare rannas on senini piisavalt mereheidet nii randmaltsale, merisinepile kui ka teistele adruvallide taimedele, samuti võib rannaliival leida rand-ogamaltsa. Rannaluidete taimi leidub rohkem. Ka Pirita rannas kasvab vareskaera. Seal on endale kodu leidnud ka tulnuktaim tatari piimikas. Mujal Eestis võib teda näha vaid prahipaikadel. Pirita randa jõudis ta Tallinna sadamast ning on püsinud seal juba 1930. aastatest saadik. Piritalt on ta edasi levinud Aegna ja kaugematelegi randadele. Selle siniseõielise salati sarnase taime seemned Eesti niiskes kliimas enamasti ei valmi, sest lähevad enne hallitama. Aga taim levib suurepäraselt lainetega lahti loksutatud risoomitükkidest. Tallinna süda paikneb paelaval. Looalade taimi on säilinud Lasnamäe servas ja Kadaka küla juures. Lasnamäe klindineemik on ainus alpi kadakkaera elupaik Eestis. Samas kasvab ka kaitsealust aasnelki. Püstkiviriku ja suurem osa alpi nurmika leiukohti on Lasnamäelt praeguseks paraku kadunud. Üldiselt lootaimed linna väga ei karda, neid lämmatab vaid prügi laotamine või ehitustegevus. Lasnamäe ja Kadaka pangaservadel on ka ainult Harjumaa keskosa paekaldale omase endeemse musta tuhkpuu pisiliigi, rannamõisa tuhkpuu, ühed olulisemad kasvukohad. Looalad lõpevad põhja pool paekaldaga. Paekalda nõlv on üks omapärasemaid elupaiku Eestis. Selle ülaosas paeseinal kasvavad tõelised kaljutaimed. Tallinnas, nii Lasnamäel kui ka Kadakal, aga samuti Toompea serval ja isegi vanade varjuliste linnamüüride pragudes kasvab habras põisjalg. Kadakal kohtab kaitsealust pruuni raunjalga. Aga Toompea nõlvad on üsna “euroopalikud” – siinsetes paepragudes on kodunenud Kesk-Euroopa kaljudelt pärit müürlill. Paekalda nõlva alumist osa katab klindimets. See kooslus on üks Eesti põliseid metsatüüpe, kohati lausa ürgmets. Pangametsadest ei saa korralikku palki, seal ei saa ka muud majandamist arendada – seega pole olnud põhjust neid alasid lagedaks raiuda. Peaaegu ürgmetsa on Tallinna südames: Kadrioru parki raamib idast saare-jalaka-pärna mets. Muidugi, lamapuitu on seal ürgmetsa kohta väga vähe ja inimmõju tugev. Kui ainult tallamist ei oleks, võiks pealinnast leida klassikalisi pangametsi. Tallinnas võib sealt vaid harva leida laanesõnajalga ja korjajatest jäänud üksikuid karulaugu taimi. Aga salukõdrikut on küllalt palju. See kõrvenõgesega sarnaseid elupaiku armastav liik kasvab kohati ka mujal linna unustatud elupaikades. Salumetsade taimed peaksid ennast linnas kõige paremini tundma. Kui inimene nii palju korda ei looks. Metsaalused varjutaimed ei armasta peale tallamise ka niitmist. Seetõttu on ka salutaimi rohkem linna ääres. Kõiki kevadisi salumetsalilli võib näha Veskimetsas, aga neid on rohkelt ka Pirita jõe orus nõlvade saludes ja Mustamäe kaldanõlval pärnade all. Kadriorus ja Kopli tammikus on vikatimees juba küllalt korralikult tööd teinud. Mujal esindab salumetsa taimi eelkõige naat. Liivased alad on olnud Tallinnale iseloomulikud. Põlised linna maad Rahumäelt Härjapea jõeni olid lagedad 19. sajandi lõpuni. Neid kasutati linna karjamaadena. Ülekarjatamisest kippusid liivad liikuma minema ja teele tuiskava liiva tõttu tõsteti ka kunagi Tondi liiviku keskpaika läbinud Pärnu maantee praegusele kohale. Ka uues kohas oli lendavat liiva, selle kinnistamiseks istutati Saksamaalt (Darmstadtist) toodud seemnest Järve mets. Pikka aega liigse inimtegevuse tõttu lahtisena püsinud lagedad liivikud olid aga sobiv elupaik paljudele taimedele. Ilmselt just tänu kunagisele inimtegevusele on veel praegugi kohati võimalik leida liiv- ja kink-aruheina, vesihaljast haguheina, liivtarna, kännas-kipslille, kaitsealust Natura 2000 liiki nõmmnelki. Põõsastest on tähelepanuväärsed pajud: luitealadele omane härmpaju kasvab Eestis vaid vähestes kohtades. Ja mõne luite servas kasvab siin ka härmpaju ja hundipaju hübriide – omapäraseid õrnu punase või kollaseoksalisi põõsaid. Allikad ja sood. Paekalda, aga ka Mustamäe nõlva all ja sellest kaugemalgi on olnud rohkesti allikaid. Kunagi neid ümbritsenud allikasood on aga kõik kraavitatud. Piisavalt kuivendamata allikate ümbruses kasvab siiski ilusat lodulepikut – Rõõmuallika ümbruses, Mustamäe Lepistiku lepikus. Viimane on küll trampimisest lodurohtude poolest üsna vaeseks jäänud. Omamoodi huvitav soo on kujunemas Paljassaare kaelal. Esimese ilmasõja eel raudteetammidega suletud väinas kujunenud rannavallide taha on tekkinud võimas roostik-kõrkjastik. Selle vohamist toetavad ka kunagi naabruses olnud prügimäelt kandunud toitained ja praegugi aeg-ajalt mere heidetud muda. Sarnast meremudarikast roostikku näeb ka Kopli lahe päras. Suurem osa kunagisi lodusid ja madalsoode alasid on Tallinnas põhjalikult kuivendatud. Neid alasid meenutavad aedlinnades säilinud kraavid, kus kasvab veel lodu- ja madalsootaimi. Mustjõel pole niitjad veel hakkama saanud uhkekasvulise suure partheinaga. Nõlvaalustes lodudes Pirita jõe orus võib kohata aga kõrget, partheina meenutavat metsataime kaharat nurmikat. Tallinn on laienenud suurele hulgale rabadele. Rabaturvast võib veel näha Pääsküla, Sõjamäe, Tondi ja Kloostrimetsa rabas. Kuivalembeste taimede vahel on seal säilinud ka mõned rabataimede laigud. Paremad elupaigad on neile vanades turbaaukudes, kus võib huulheinugi leida. Seevastu põlemata jäänud turbaaukude vaheliselt turbalt võib leida kasvamas kõike – kõrvuti näiteks rabamurakaid, pohli ja aedmaasikaid. Ja põõsaid on veelgi ohtramalt, eri pajusid kui ka aedadest putkanud võõramaiseid liike. Rabade muutused linnas on sarnased liivaste metsade omadega: inimene oma tahtliku tegevusega, samuti õhusaaste ning koduloomad ja inimkaaslevad linnud on muutnud keskkonna toitainerikkamaks kui tavalises laguneva turbaga raba-kõdusoos. On ju rabad, nõmmed ja vähetoitelised järved saasteainetega kõige kergemini haavatavad elupaigad. Pääsküla raba idaosa on olnud eriti tugeva mõju all – kunagi Männiku katlamajas köetud põlevkivi lendtuhk kandus ka siia, muutes tingimused sarnaseks Kirde-Eestiga. Linna taimekooslused muutuvad kiiresti. Liigid vahetuvad välja ka “looduslikes”, suurema hoolduseta linnametsades. Nagu äsja mainitud rabades, kuhjub ka siia toitaineid, mille tõttu muutuvad kõik linnametsad tasapisi salumetsadeks. Tõsi küll, suur osa neist aladest on ka täis ehitatud või parkideks muudetud. Arvata, et kunagi olid Tallinna Siselinna surnuaia asemel liivaste alade vaesed taimekooslused, vajab praegu julgust. Liivalaia tänava nimi on mälestus kunagisest piirkonna loodusest. Praegused liivased linnametsad Pirita ja Nõmme kandis on salustumas. Kohati on neis kunagistes nõmme- ja palukooslustes juba salumetsataimi, kellest ühe esimesena ilmub naat. Vähem muutunutes kohtab nii palu- ja laanemetsade kui ka metsistunud aiataimi. Metsades on kõige enam sissetulnuid taimi põõsarindes ja puistu järelkasvus – siin on esindatud kogu lähikonna aedade floora: viljapuud ja marjapõõsad, ilupuud ja -põõsad, toodud nii tuulega kui ka lindude kõhutäiega. Lokkava pihlaka kõrval on neis kunagistes nõmmedes ja paludes vahtra ja pärna liike, läikivat tuhkpuud ja viirpuid, harilikku ja villast lodjapuud, lõhnavat kuslapuud ja lumimarja. Aga neis metsades võib leida ka üllatusi, näiteks sootaimi. Veelembeste taimeliikide ilmumine kuivadesse linnametsadesse on üldlevinud nähtus – neis tasakaalust väljas olevais kooslustes on teatav lämmastiku ülejääk, lämmastik aga kompenseerib taimedel veepuudust. Nii võib kohata pohla- ja mustikavarte lähedal ka harilikku maavitsa, palderjani ja soomadarat. Linnadesse loovad liigirikkust ka tulnuktaimed. Suurtesse linnadesse jõuavad nad enamasti ikka – siin on kaupade laadimist ja põllumajandustoorme töötlemist. Need on peamised inimkaaslevate taimede levitajad. Tallinnas on sadam, mitu raudteejaama, on olnud jahuveskeid ja villatööstusi. Nii on taimehuvilised sellistest kohtadest leidnud Eesti jaoks palju uusi ja enneolematuid taimeliike. Ja mõnedki neist on levima hakanud just tööstusliku korralagedusega alalt. Peale eelmise sajandi algupoolel hulkuma läinud tatari piimika on näiteks viimastel kümnenditel Kopli ja Ülemiste kaubajaama ümbruses sagedaseks muutunud noollehine salat. Mõnikümmend aastat varem vallutasid raudteedelt Tallinna kanada pujukakar ja pihkane ristirohi. Visalt püsib raudteede ja kaubaladude lähedal volga unilook – ka temal on meie kliimas või hoopis risttolmlemise võimaluse puudumise tõttu raskusi seemnelise paljunemisega. Tulnuktaimedel on linnas hea püsima jääda selle tõttu, et siin on palju rikutud elupaiku, vaba pinda, kus seemned saavad konkurentsitult idaneda. Ka linna soojem kliima soodustab lõunamaalaste ellujäämist. Suurem osa tulnuktaimedest ongi pärit lõuna poolt. Linnade liigirikkuse ühed loojad on kultuurtaimed. Vaid üheksakümne eri linnaosade krundi põhjal tuli taimeliikide nimestikku ligi kaks korda rohkem kasvatatavaid taimi kui looduslikke liike [2]. Siiski on tavaliste puude ja rohttaimede liikide seas suurima ohtrusega vaid kodumaised. Erandiks on põõsad: siin valitsevad vaid võõrliigid, sest kodumaine „võsa“ on enamasti maha raiutud. Ja ka kodumaiste liikide puhul on tegemist sageli kaugemate maade materjaliga – kas siis musta sõstra sortidega või lodjapuu iluvormi lumepalliga. Kõige sagedasemad põõsad Tallinnas on harilik sirel ja karusmari. Sissetoodud ilu- ja toidutaimed metsistuvad sageli. Aedades ja parkides, linnametsades ja prahipaikadel kohtab neid sageli. Kõige silmatorkavamad on siin puud ja põõsad. Tallinna vahel kohtab seemnest sündinuna veel üksikuid 19. sajandini populaarse ravim- ja marjataime musta leedri põõsaid. Hooleta jäänud aedades ja metsades vohavad tara- ja keskmine enelas ning lumimari, kohtab seemnest tärganud suurelehist pärna ja mägivahert, ungari sirelit ja harilikku kikkapuud. Just, harilik kikkapuu on Tallinna jaoks võõrliik, kelle looduslik levila ulatub üsna täpselt Eesti-Läti riigipiirini. Seni veel harva võib näha tatari kuslapuud ja laialehist ebajasmiini. Ning loomulikult viljapuid ja marjapõõsaid. Rohtsetest ilutaimedest võib leida unustatud paikades kanada kuldvitsa, Pirital hoopis sügis-kuldvitsa, seebilille, kirjut liiliat ja kirikakart ning paljusid teisi. Harva tunneb end inimesest eemal kodusena kasvamas püst-elulõng ja himaalaja jalgleht. Omaette kodunemise tipp on aedade üks kõige sagedasem lill – silla ehk siniliilia, kes aga aiast kaugemale ei rända. Enamik metsikuid aiataimi püsib siiski vaid visalt oma elupaigas. Just selline on kõige suuremas hulgas aedades kasvav suvelill – valgeõieline pojeng, kelle õied on enamasti roosad. Samuti siniliilia ehk sillaga samavõrra levinud aedtulp jääb ainult peenart mälestama või sinna, kuhu ta sibulad on visatud. Aedade rohtne kultuurtaimestik on samuti muutunud. Kunagistest juurviljapeenardest on linna vahel vähe järele jäänud. Aedtill on küll üks sagedasemaid võõrliike, aga sageli näeb teda hoopis prügikasti kõrval. Toidutaimedest on sagedasemad veel rabarber, murulauk ja küüslauk – kõik püsivad visalt ka hooldamata aedades. Ja loomulikult aedmaasikas, kelle marju loodab inimene ikka veel enne väljaõppinud musträstast kätte saada. Tallinna linnalikel aladel on kõige sagedasemad tallatava õue taimed – needsamad, kes ka porile tallataval esivanemate taluõuelgi valitsesid. Kõige sagedasemad liigid linna vahel on suur teeleht, aasnurmikas ja murunurmikas. Murunurmikas ja veidi harvemini kohatav vesihein on väga linnalikud taimed – neid võib leida ka Raekoja platsilt vähem tallatavate kivide vahelt, küll pisitillukesteks hõõrutuna, aga püsimiseks piisavalt seemet andvatena. Nemad ongi tõelised linnataimed. Üllatajaid linna vahel. Enamik käpalisi on nõudlikud ja inimpelglikud taimed, kuid mõnda liiki võib kohata isegi kesklinnas. Kanutiaia pargis kasvab laialehist neiuvaipa. Ülemiste raudteede vahel oli mõne aasta eest balti sõrmkäppa ja Koplis soo-neiuvaipa. Linnametsades on teisigi liike: Mustamäe kaldanõlva salumetsast võib leida pesajuurt, Hiiu metsa on Männiku tolmusaaste tõttu asunud elama tumepunane neiuvaip. Botaanikaaias kasvab looduslikuna balti sõrmkäpp. Haruldustest on Tallinnast leitud võtmeheinu. Kuu-võtmeheina on kasvanud Nõmme aedades, palumetsades võib teda kohata senini. Tallina piirest on praegu teada ka kaks kummeli-võtmeheina leiukohta. Kunagi Koplist leitud haruline võtmehein on aga kadunud koos elupaigaga. 1. Kukk, Toomas 1991. Tallinna floora nimestik. – Scripta Botanica VII. Eesti teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituut, Tartu. 2. Ploompuu Tõnu; Laansoo, Urmas 2001. Tallinna kruntide taimestik. – Möls, Tõnu (toim.). Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamat. 80: 108–155. Tõnu Ploompuu (1960) on botaanik, Tallinna ülikooli bioloogia õppetooli assistent. |
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/illuka-
moisa-keldrist-leiti-inimluud?id=70040503
"PÕHJARANNIK"
Illuka mõisa keldrist leiti inimluud
28. oktoober 2014 KÜLLI KRIIS
Väheste luude põhjal võib esialgu üksnes arvata, et tegemist oli kuni 20aastase naisterahvaga, kes maeti umbes kaks sajandit tagasi.
Illuka mõisa peahoone keldrit tühjaks kaevavad ehitajad leidsid sealt reedel inimluid; muinsuskaitseameti spetsialisti hinnangul toimus matmine kuni kakssada aastat tagasi.
“Näete, õlaluu on poolenisti kivi all; ilmselgelt on see inimene maetud siia enne hoone ehitamist,” ütleb muinsuskaitseameti restaureerimis- ja arendusosakonna spetsialist Anu Kivirüüt Illuka mõisa peahoone keldris hoolikalt välja puhastatud luid näidates.
Luid on tegelikult vähe − üksnes õlad ja pool pead. Mõned luud on veel ämbris, koos välja tõstetud pinnasega. Reedest saati, mil keldrit tühjendanud mehed need avastasid.
“Mehed andsid leiust kohe mulle teada ja panid töö seisma,” tunnustab muinsuskaitseameti Ida-Virumaa vaneminspektor Kalle Merilai.
Ilmselt noor naine
Eile lõuna paiku kohale jõudnud Anu Kivirüüt alustas sellest, et võttis luudel pinnast pealt ära, saamaks teada, kui palju neid seal on.
Kuhu on saanud ülejäänud luud, ei oska ta pakkuda. “Sääre- ja reieluud on palju suuremad, ei ole võimalik, et töömehed neid märganud poleks,” välistab ta võimaluse, et nood koos välja võetud pinnasega keldrist ära oleks viidud.
Mõisa peahoone valmis aastal 1888, luud pidid seal juba siis olemas olema ja tõenäoliselt nii pikalt olnud, et neid seal ajal enam miski omavahel koos ei hoidnud. See seletaks ainult osa luude olemasolu.
Merilai ja Kivirüüt uurivad keldris olevat pinnast ja pakuvad, et tegelikult polegi seda keldrit hiljem mulda täis veetud, vaid pigem on vundamendi maasse süvistamiseks kraavid kaevatud.
“Alguses ehitati selle mõttega, et alla tuleb kelder, aga siis leiti, et seda pole tegelikult vaja, ja nii see pooleldi pinnasega täidetuna jäigi,” arutleb Kivirüüt.
Väheste luude põhjal oskab ta arvata, et tegemist on 17-20aastase inimesega. “Pakun, et see on naine, aga päris kindel ei ole − kui vaagnaluud pole näha, on keeruline otsustada.”
Kivirüüt lubab leitud luud Tartusse kaasa võtta: “Peseme need puhtaks ja vaatame põhjalikult üle − vanuse ja soo peaks täpsemalt teada saama, aga rohkemat ilmselt mitte, see vajaks juba põhjalikumaid uuringuid. Paneme need luud ülikooli luuhoidlasse, võib-olla keegi kunagi tunneb nende vastu lähemat huvi.”
Leid legendi ei kinnita
Mõisaga seotud legendi kohaselt olevat seal kunagi üks tütarlaps elusalt sisse müüritud. Luuleid seda legendi ei kinnita: “Luude asendi järgi saab arvata, et tegemist on tavapäraselt maetud inimesega − peaga enam-vähem loodesse, mis on kristlikule matusele omane,” põhjendab Anu Kivirüüt.
Kalle Merilai sõnul võivad töömehed nüüd keldris edasi tegutseda. “Keldri tühjendamine käib nagunii käsitsi, nii et kui siin veel mingeid leide peaks olema, tulevad need töö käigus välja niikuinii. Ja kui midagi veel leitakse, eks siis otsustame, kas on vaja põhjalikumalt uurima hakata ja tööd seisma panna.”
“Ma ei teagi, et mõisahoonete alt oleks varem inimluid leitud,” ütleb Kivirüüt. “Aga ega nendes keldrites ju tavaliselt kaevata ka.”
Tartu Postimees
http://tartu.postimees.ee/2949411/sakslased-paastsid-nolckenite-vara
Sakslased päästsid Nolckenite vara (6)
Avaldatud: 10. oktoober Kell 09:03
Hiljuti päästeti haruldane, aastasadu kogutud ja säilitatud autentne esemete kogu Eestis asuvast Alatskivi lossist, teatas Saksamaal Lüneburgis asuv Ida-Preisi muuseum.
Arvukad baltisaksa perekonnaportreed läbi üheksa põlvkonna, rokokoo-, ampiir-, biidermeierlik ja historistlik mööbel, hõbedast ja portselanist lauanõud, kirjad ja dokumendid mitmest sajandist, mäekõrgused kuhjad fotosid – nii kirjeldab Ida-Preisi muuseum pressiteates perekond Nolckeni Alatskivi lossist ja perekond Münnichi Luunja mõisast pärit väärtusi, mida ähvardas sunniviisiline oksjonile panek.
«Ausalt öeldes jäi mul vist suu ammuli, kui seda varandust nägin,» rääkis Tartu linnapea Urmas Klaas, kes paar nädalat tagasi sõpruslinna Lüneburgi külastades astus läbi ka Ida-Preisi muuseumist, et kohtuda oma sealsete akadeemiliste kolleegide-ajaloolastega.
«Öeldi, et neil on varuks suur üllatus, aga midagi sellist ei osanud ma küll oodata,» lisas linnapea. «Suur toatäis mööblit, lauanõud, maalikogu, reisikirstude viisi perekonna ja Alatskivi fotosid, kirju ja dokumente. Väga uhke kogu!»
Alatskivi lossi mööblit ja väärisasju säilitati Pöringi lossis Pitzlingis, kuhu perekond Nolcken asus elama pärast Eestist lahkumist 1920. aastal. «Nii oli see päevani, kuni selle erakordse pere ühe pärija surm ähvardas kaasa tuua asjade laiali tassimise ja mahamüümise,» seisab Ida-Preisi muuseumi pressiteates.
Muuseumi teatel on üsna erakordne, et selline pärand on kestnud üle saja aasta. Ajalooliselt ainulaadne on, et pärand koosneb peamiselt Alatskivil kasutuses olnud esemetest. Nii on tegu ühega üsna vähestest kogudest, mis on säilinud Baltimaadest. Tähelepanuväärne on ka Nolckenite sugulus Luunja mõisnike Münnichitega, kelle hulka kuulus ka tuntud Vene riigimees, insener ja sõjaväelane riigikrahv Burchard Christoph von Münnich.
Ida-Preisi muuseumis järgmise aasta lõpus avatavale baltisaksa osakonnale kinkisid Nolckeni-Münnichi pärandi Heinrich ja Karin von Nolckeni pärijad Michael Edler von Braun, Malte Edler von Braun ja Bernd Grube.
Kogus on üle 2000 maali, mööbel, palju igapäevaesemeid (sh lauahõbe) ja isiklikke asju, mis kõik restaureeritakse. Arhiivimaterjale töötleb Margurgi Herderi instituut, kus on juba üle 1500 «riiulimeetri» baltisaksa materjale.
Edasiseks rahvusvaheliseks kultuurivahetuseks on muuseumil kavas tihe koostöö Tartu ja Alatskivi lossi kasutajatega. Urmas Klaasi sõnul toob Ida-Preisi muuseum pärast Eesti Rahva Muuseumi uue hoone valmimist Tartusse uhke rändnäituse baltisaksa ajaloost.
Masuuria – eestlaste avastamata Jambalaya
Avaldatud: 04. oktoober Kell 23:23
Kui keegi küsiks, kus asub see paik, mis ühtaegu rahustab, pakub õnnetunnet ning inspireerib, siis minu kiire vastus oleks Masuuria. Just sinna läheks ma ikka ja jälle tagasi, igal aastaajal ja iga ilmaga.
Kunagine Ida-Preisimaa ala, mis praegu hõlmab suure osa Kirde-Poolast, on tõepoolest väärt avastamist. Maailmas on palju paiku, mille ilu võtab hingetuks või kust saab kuhjaga teravaid elamusi, aga siirast rõõmu ei lase tunda kas pikk vaevaline sõit, sõjaoht, tüütud kaubitsejad või siis hoopis kõrged hinnad ja keskpärasus.
Järvi on Masuurias arvukalt.
Masuuriasse olen tahtnud tagasi, siin võib end tundideks unustada loodus- või linnavaateid imetlema – on arvukalt järvi, sügavaid metsi ja silmipimestavat rohelust, aga ka lugematul arvul vaatamisväärsusi, kauni arhitektuuriga kirikuid, äärmiselt korras külasid ja linnakesi.
Uhked Poola teed.
Eestlasi teeks kadedaks siinsed head siledad asfaltteed, mis viivad meie mõistes isegi pärapõrgusse, samuti vilgas äritegevus, mida jätkub ka metsade ja soode taha asulatesse ja külakestesse, ning meiega võrreldes soodsad hinnad.
Restorani- ja poearvet vaadates kerkivad suunurgad iseenesest ülespoole – kas tõesti maksab kõik nii vähe?
Pärast ei-tea-mitmendat Masuuria-reisi võin julgelt öelda, et see on äärmiselt mõnus koht just eesti inimese jaoks. Ideaalne reisisiht eestlasele, kes vajab tavalisest enam privaatsust, oskab hinnata metsikut kaunist loodust ning ei taha väga kuuma, aga ka mitte külma. Ilm on tõepoolest mõnus – kevadest sügiseni on üldiselt soojem kui Eestis ning kevad saabub meie omast kindlasti kaks-kolm nädalat varem. Kord oktoobris, kui Eestis oli juba hommikuti hall maas, istusid sealsetes linnades noored T-särkide väel välikohvikutes ning sõitsid ruladega. Sume oktoobriõhtu meenutas meie augustikuu lõppu või septembri algust. Tõsi, talved võivad Masuurias olla väga krõbedad.
Kadestamisväärne heakord
Poola rohelisteks kopsudeks ning tuhande järve maaks (kus on tegelikult üle kahe tuhande järve) nimetatud Masuuria ei asu Eestist sugugi kaugel, kuid eestlasi satub sinna harva. Ometi on see tava- ja kanuumatkajate paradiis. Poolakad, kellega on vaatamata keelebarjäärile õnnestunud suhelda, pidid tükk aega meenutama, millal nad mõnda Masuuriaga tutvuma tulnud eestlast kohtasid. Leedukaid, sakslasi ja tšehhe käib seal aga küll. Enamasti kihutavad eestlased mööda hullumeelse liiklusega Poola kiirteid Saksamaa poole ning tõeline pilt Poolast jääb saamata.
Paavst Johannes Paulus II kuju Oleckos.
Seekord alustasime Masuuria-ringsõitu Via Baltica ehk E67 ääres asuvast Suwałki linnast, kust võtsime suuna loodesse. Järgmisteks peatuskohtadeks said Olecko (mis enne Teist maailmasõda kandis nime Treuburg ning veel enne seda saksa nime Marggrabowa), seejärel vaimustav ja suursugune Ełk, väike vaikne Orzysz, sadamalinnake Mikolajki ja Poola suvepealinnaks nimetatud Giżycko.
Poola mõistes väikesed linnad ja asulad annavad Eesti omadele kahjuks igas mõttes silmad ette. Teed on korras, arhitektuur paitab silma, lagunenud maju on vähe ning heakord on kõikjal kõrgel tasemel.
Igas väikeses Masuuria asulas torkab läbisõidul tee kõrval silma vähemalt kolm kuni viis kauplust ning lisaks kümme muud äri. Väikelinnades ei jõua enam kauplusi ja reklaame, mis kutsuvad teenuseid tarbima või midagi ostma, kokku lugedagi. Teades Poola palgataset, mis on üsna võrreldav Eesti omaga, tundub heaolu tase meie omast märksa kõrgem, sest ostjaid ja restoranides sööjaid jätkub igale poole. Õhtusöögile restorani minnakse väga tihti suurte peredega.
Rõõm arveid maksta
Olecko lähedal asuvas majutuskohas, kus mugavustega puhkemaja hind oli 35 eurot öö, maksis teenindaja soovitatud Masuuria-pärane õhtusöök koos (mittealkohoolsete) jookidega 8 eurot.
35-eurone puhkemaja.
Kohalike toitude maitse erineb meie harjumuspärasest, kuid mitte sugugi halvas mõttes. Kuhi toiduaineid lähimas supermarketis maksis 4–5 eurot, banaanikilo oli 70 eurosenti. Eriti odavad on jahutooted, mis on poolakate, nagu ka teiste keskeurooplaste (tšehhide, slovakkide) toidulaual teadupärast väga tähtsad. Suur kotitäis saiu, mis ei vaju pigistades kokku, nagu Eestis tavaline, maksis umbes 50 eurosenti.
Kui midagi negatiivset esile tõsta, siis liiklust ja võõrkeelte ignoreerimist. Kõik sildid on enamasti vaid poola keeles, vahel isegi turiste meelitavate vaatamisväärsuste juures. Pole haruldane, et isegi siis, kui saadakse aru, et turist vaid mõne sõna poola keelt pursib, jätkatakse rahulikult poolakeelset z-de ja c-de rohket vurinat.
Liiklus on aga omaette teema. Ehkki siledad teed viivad autot justkui iseenesest edasi, rikuvad sõidumõnu pidevalt möödasõite tegevad autod, kes ei pea liikluspiiranguid ega märke üldjuhul millekski. Alles politseiautot märgates võetakse tuurid maha, sellest möödudes pannakse aga gaas uuesti põhja, näidaku liiklusmärk mida tahes. Samas tuleb kiituseks öelda, et poola autojuhid ei tekita ohtlikke olukordi – näiteks ei kuulnud ma Masuuria metsateedel ühtegi signaali ega piduriraginat.
Uskumatu tundub, et just hetk tagasi kihutanud autodest ei astu sugugi välja närvilised noorukid, vaid muhedad kohalikud vanamehed, kes pühivad käed tunkede külgede vastu puhtaks, pilgutavad lõbusalt silma ja astuvad meelsasti ligi juttu puhuma – kui vestluspartner vaid poola keelt oskaks.
Masuuria peidab endas ka viimase sajandi ajaloo ilu ja valu kogu täies hiilguses. Keset Masuuria metsi, linnakesest nimega Ketrzyn mõned kilomeetrid ida poole leiab Teise maailmasõja ajast pärit Hitleri punkrite varemed. Ajaloohuvilised peaks arvestama, et selle paiga külastamine nõuab ajavaru. Nii et kokkuvõttes tuleb tõdeda: Masuuria pakub avastamisrõõmu kõigile, sõltumata sellest, kas huviks on loodus, ajalugu, arhitektuur või eesmärgiks lihtsalt puhkus. Ka sisseoste tasub Poolas teha, sest hinnad on Eestis mõistes soodsad, toidupoest välja tulles tekib tihti kahtlus, kas sai ikka kõige eest makstud, sest arusaamatu on, et kuskil nii moodsas ja euroopalikus paigas võib midagi nii odavalt saada.
Kuhu tasub sõita
• Asukoht: Kirde-Poola (endine Ida-Preisimaa)
• Tuntud tuhande järve maana ning Poola roheliste kopsudena
• Ideaalne reisisiht loodusmatkajatele, kanuusõitjatele, purjetajatele, aga ka ajaloohuvilistele
Toredad linnad
• Giżycko (Poola suvepealinn)
• Olsztyn (linn, kus elas ja töötas ka maailmakuulus poola astronoom Mikołaj Kopernik)
• Mrągowo (Poola kantrimuusika pealinn)
Vaatamisväärsused-tegevused:
• Giżyckos: Boyeni kindlus, Teutooni Ordu loss ning vaatetornina kasutusel olev veetorn
• Ketrzyni lähistel: Hitleri punkrite varemed
• Krutyńi küla ja kanuumatk mööda Krutynia jõge
• Olsztyn: Warmia piiskopilinnus (Koperniku töökoht)
• Lõbusõit Ostróda-Elblagi kanalit mööda (ühendab Masuuriat Läänemerega)
Kaire Uusen
Postimees
http://tallinncity.postimees.ee/2940145/ohupallisoit-parjati-aasta-turismiteo-tiitliga
Jaanus Lensment
Õhupallisõit pärjati aasta turismiteo tiitliga
Tallinna ettevõtlusauhinna aasta turismiteo kategoorias võitis osaühing Lennulaev, mis pakub Tallinna sadama kruiisilaevade ala kõrval võimalust heeliumipalliga taevasse tõusta.
Konkreetsed ettevalmistused atraktsiooni avamiseks algasid poolteist aastat tagasi ja tänavu juunis viis heeliumipall esimesed huvilised 120 meetri kõrgusele taevasse.
«20. juunil avasime kõigepealt palliatraktsiooni, juuli lõpus läks kogu kompleks lahti,» meenutas OÜ Lennulaev juhatuse liige Sigre Luts.
Esimene töösuvi oli selline, et päris paljudel päevadel ei saanud üldse õhku tõusta, paljudel päevadel töötati vaid osaliselt. «Nii see kogemus meile tuligi, et kuidas me Eesti ja Tallinna ilmastikus tegutseda saame,» lausus Luts.
Atraktsioon oli siiski nii edukas, et otsustati sellega jätkata aastaringselt. «Külastajate tagasiside oli, et sooviks Tallinna vaateid näha ka sügisel ja talvel, nii pimedas kui valges ja siis, kui meri on jäätunud. Sellest nädalast oleme avatud vaid nädalavahetusel ja inimesed kogu aeg helistavad ja tahavad tulla lendama. Tundub, et külm ilm kedagi ei hirmuta,» lisas ta.
Sel nädalal saab õhupalliga taevasse tõusta laupäeval ja pühapäeval kella 10-20. Vaata ka videot õhupalli ühest esimesest reisist.
Grupp Jõgeveste ja Sooru naiskodukaitsjaid ja kaitseliitlasi Pirital Poola presidendi vastuvõtul 1930. ERM; Fk 2938:899.
http://etv.err.ee/v/meelelahutus/ringvaade/ringvaate_lood/d2030068-651b-49be-b572-e0227da09b57
vt ka videot (kopeeri link ja nii saadki videot vaadata)."Ringvaade" käis Tallinnas unustatud vaatamisväärsusi otsimas
"Ringvaade" käis ajaloolase Jaak Juskega Tallinna tänavatel, et leida üles ununenud vaatamisväärsused. Kitsekülas Marta tänaval on eriline rohtu kasvanud plats. Seal asub Marta tänava rist, mis on Tallinna vanim mälestusmärk. Selle risti lugu ulatub ajas tagasi ligi 500 aastat - Liivi sõja aegadesse.
Kalamaja pargi asemel oli aga vanasti kalmistu. Surnuaia ajalugu algab 15. sajandist. See kalmistu püsis 1950. aastate lõpuni, kui see ajalooline surnuaed otsustati hävitada. Selle asemele rajati Volta tehase kultuuriaed. Aastaks 1964 oli surnuaed täielikult hävitatud. Nii mõnedki inimesed olid sunnitud oma lähedasi seetõttu ümber matma. Säilinud on aga kalmistu väravatorn. Väravatorni all on ka kalmistumuuseum, mis tutvustab sealset ajalugu. Näha saab ka väheseid säilinud hauakive. Paigas, kus varem asus kalmistuvahi maja, on nüüd laste mänguväljak.
Kultuurikilomeetri kõrval asuv räämas hoone, mis oli kunagi õigeusukirik. Samas hoones asus ka maneež. Vajadusel kohandatigi maneež ümber kirikuks ning siis sai hoonet kasutada vastavalt vajadusele.
http://tallinncity.postimees.ee/2931527/tallinna-konstantin-patsi-vabaohukooli-uuenev-kompleks-sai-nurgakivi
Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooli uuenev kompleks sai nurgakivi
Täna asetati pidulikult nurgakivi põhjalikku uuenduskuuri läbivale Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooli uuele võimlakorpusele.
Ehitustööde käigus rajatakse koolikompleks, mis on projekteeritud vastavalt koolis õppivate tundeelu- ja käitumishäiretega laste vajadustele. 5 102 ruutmeetri suurune koolikompleks koosneb täielikult rekonstrueeritavast peahoonest ja uuest spordisaalist. Ehitustööd lõpevad 2015. aasta suvel ja kool alustab õppetööd rekonstrueeritud koolihoones 1. septembril 2015.
Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooli ehitustööd lähevad maksma 3,8 miljonit eurot. Ehitustöid teostab Riito Ehituse AS, koolihoone remont-restaureerimise ja rekonstrueerimise projekti koostas AS Amhold, kogu ettevõtmist juhib ja koordineerib Riigi Kinnisvara AS. Ehitust rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond.
Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukool on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav riigi põhikool tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele. Praegu on koolis õpilasi 64, renoveeritavas koolimajas on ruumi kuni 140 õpilasele. Ehitustööde ajal tegutseb kool Sisekaitseakadeemia ruumides.
Kumu Dokumentaal. Krzysztof Kieślowski: läheb enam-vähem
| Aeg: | 01.10.14 18:00–20:10 |
| Asukoht: | Kumu auditoorium |
| Hind: | tasuta |
Režissöör Krzysztof Wierzbicki
Taani, Poola 1998, 56 min
Poola keeles, ingliskeelsete subtiitritega
Filmid juhatab sisse Sławomira Borowska-Peterson.
Krzysztof Wierzbicki tegi intervjuu Poola ühe tähelepanuväärseima filmirežissööri Krzysztof Kieślowskiga (1941–1996) vähem kui aasta enne viimase surma. Oma kauaaegse assistendi küsimustest kõrvale põiklev loojanatuur vastab pigem filosoofilises võtmes kui detailitäpselt, mis muudab dokumentaali mõnusalt vabaks, toob välja Kieślowski kiire taibu, sügava intelligentsi ning eetilised vaated filmikunstile.
Õhtu jätkub Kieślowski dokumentaalidega:
Ma olin sõdur (1970, 16 min)
Curriculum Vitae (1975, 29 min)
Öövalvuri seisukohalt (1977, 15 min)
Poola keeles, ingliskeelsete subtiitritega
Kieślowski lõpetas 1968. aastal Lodzi filmi- ja teatrikooli režiiosakonna ning asus aasta pärast tööle Varssavi dokumentaalfilmistuudiosse. Esmalt paeluski Kieślowskit dokumentaalfilm, kus ta vaatles lihtsate linnaelanike, tööliste ja sõdurite igapäevaelu. „Ma olin sõdur” (1970) on rajatud intervjuudele elu mõtte kaotanud sõduritega ning ikka ja jälle jõudis Kieślowski arusaamisele, et ta filmide peategelased ei leia elus kohta, ei oska elada, ei tea, mis on hea või halb, ning otsivad olukorrale meeleheitlikult lahendusi. Filmid tõid kaasa konflikti ametivõimudega ning neid lubati näidata vaid tugevalt kärbituna („Töölised”, 1971). Seepeale valmis dokumentaal ametivõimudest endist, „Curriculum Vitae” (1975), milles Poliitbüroo istungite arhiivikaadrid olid põimitud väljamõeldud looga.
Üheks kõige huvitavamaks Krzysztof Kieślowski dokumentaaliks on ehk „Öövalvuri seisukohalt” (1977), mille peategelane on erandlikult negatiivne. Ülitäpselt ettekirjutisi täites saab ta rahulduse rangest distsipliinist kinnipidamisest ja reegleid rikkuvate inimeste tagakiusamisest, milleks annab talle täievolilise õiguse ametipositsioon.
Kokku kuulub Kieślowski loomingusse 22 dokumentaalfilmi.
Täname:
http://3d.tallinn.ee/index.html
Virtuaalne linn: tee jalutuskäik Tallinna vanalinnas 3D-rakenduse abil
Toimetas:
Tallinna Linnaplaneerimise Ameti eestvedamisel koostöös linna teiste ametiasutuste ja koostööpartneritega valmis kolmemõõtmeline Tallinna vanalinn. Kolmemõõtmelist linna saad vaadata siit.
Tallinna vanalinna 3D-rakendus hõlmab 121 ha suurusel maa-alal laiuvat linnaruumi. Siin saab vaadata vanalinna hooneid, skulptuure, sepistatud aedu, linnamüüri ja isegi tänavalaternaid. Kõiki eelpool nimetatud objekte on kujutatud sellistena nagu reaalsuses on. Lisaks visuaalsele sarnasusele on õiged hoonete proportsioonid ning nende asukoht. Projekti rahastati Euroopa Liidu struktuurifondidest meetme «Infoühiskonna edendamine» raames.
Virtuaalpilk ulatub vanalinna hoovidesse, vaateid saab nautida nii platvormidelt kui ka õhus ringi lennates. Rakendusest leiab infot hoonete ajaloo, arhitektuuri ja tänapäevase kasutuse kohta, seda nii vanalinnas ringkäike tehes kui vanade fotode, video- ja audioklippide kaudu. Eraldi väärib märkimist laialulatuslik infokiht, mis aitab leida restorane, kohvikuid, hotelle ja teisi vaba aja veetmise võimalusi. Huvipakkuva objektini jõudmisel abistavad ülevaatekaart ja otsing. Reaalsusega kõrvutamiseks on loodud 3D-maailma kõrvale panoraamfotode.
www.ohtuleht.ee/595977/fotod-avati-adam-johann-von-krusentserni-bareljeef
FOTOD: avati Adam Johann von Krusensterni bareljeef
Reede õhtul avati Tallinnas Noblessneri sadamas maailmakuulsa meresõitja ja maadeavastaja Adam Johann von Krusensterni bareljeef.
Kuna teavet sündmuse toimumise kohta oli napilt, tundus, et kohaletulnute seas on rohkem välismaalasi kui kohalikke.
Publiku hulgas oli vene õppelaeva, neljamastilise parklaeva Kruzenshtern kapten Mihhail Novikov. Kohal oli ka Krusensterni sugulasi, nagu näiteks üks tema venna järeltulija.Avamisele oli tulnud nii mereajaloolane Vello Mäss kui ka Krusensterni kodukoha, Kiltsi mõisaga seotud inimesed.
Sündmuse vastu tundis huvi küll vene meedia ning kohal oli telekanal Rossija.
Kuigi Krusensterni puhul on tegu Eestis, Hagudi mõisas sündinud Balti-Saksa mõisnikuga, kes lõpetas ka oma elutee siin, Kiltsi mõisas, on venelased pidanud teda oma kangelaseks, kuna just tema kavandas ja viis läbi esimese vene ümbermaailmareisi. Tema laevadega sõistid kaasa sellised kooliõpikutsets tuntud inimesed nagu samuti Eestist pärit maadeavastaja Fabian Gottlieb von Bellingshausen ja Otto von Kotzebue ning paljud tuntud loodusteadlased.
Bareljeefi valmimist rahastas 13 000 euroga Tallinna linnavalitsus, kuid linnajuhte Õhtuleht üritusel ei silmanud.
Plats mere, Peetri tänava ja Staapli tänava vahel, mille ääres bareljeef asub, on nimetatud tänavu samuti admirali nimega ning valmib koos Noblessneri sadamasse kavandatava kinnisvaraarendusega.
Avamise ajal võis näha ka maketti Noblessneri samamasse kavandatavast elukvartalist, kus suured elumajad hakkavad asuma praktiliselt sadamakaidel. Endise Meretehase maa-alale kerkib 21 uusehitist, lisaks neile käib vilgas vanade muinsuskaitsealuste kunagiste laevatehase hoonete renoveerimine.
Noblessneri sadamas valukoda kasutatakse juba praegu kontsertide korraldamiseks, sadamasse on rajatud väikelasevade kaid ning kavas on sealt ära viia nii BLRT Grupi avamere kalakasvatuste kui muude aluste tootmine ja remont. Kahjuks jäävad uute korterelamute alla ka sajanditevanused laevaremondi slipiteed.
Mullu möödus Krusensterni esimese ümbermaailmareisi algusest 210 aastat.
Bareljeefi valmistasid kujur Aime Kuulbusch-Mölder ja Uus Monumentaal OÜ.
http://www.evm.ee/est/meist/uudised.n/sugisohtud-ootavad-tasuta-kulastama
Sügisõhtud ootavad tasuta külastama
Eesti Vabaõhumuuseum pakub alates tänasest eksperimendi korras igal õhtul kell 17 – 20 tasuta külastusaega. Kampaania kestab 28. septembrini.
Sihtasutuse Eesti Vabaõhumuuseum juhatuse liikme Merike Langi sõnul on pakkumine tehtud eelkõige kodumaise külastajaga arvestades.
„Oleme otsustanud avada septembri õhtutel oma väravad täiesti tasuta, et anda just Eesti elanikele võimalust nautida kuldset sügist vabalt valitud õhtul peale tööd, kooli ja muid päevaseid toimetusi. Eelmisel aastas külastas vabaõhumuuseumi sama perioodi õhtutel veidi üle 200 inimese, sel aastal loodame seda arvu mitmekordistada. Kui seekordsed tasuta õhtud võetakse hästi vastu, saame ka edaspidi taolisi pakkumisi teha,“ rääkis Merike Lang.
Eesti Vabaõhumuuseum on tasuta avatud igal õhtul kell 17-20 kuni 28. septembrini. Kella 18ni on avatud kõik muuseumi talud, samuti Lau pood ja Kuie kool. Kolu kõrts pakub kella 20ni sügisandidest inspireeritud roogasid. Külastajaid ootab ka vahva suvemäng, mille juhendi saab muuseumikassast ning mida saab mängida muuseumi sulgemiseni.
Kõigi tasuta õhtutel muuseumi külastanute vahel, kes annavad tagasisidet arvamuste lehel muuseumi kassas või Facebook’i kaudu, loositakse 1930-te stiilis kinkekomplekt Lau poest.
Vabaõhumuuseumi septembri ürituste kavas on sügisene talupäev 18. septembril ja seto mihklipäiv 27. septembril. 29. septembril algab vabaõhumuuseumis talvehooaeg, mille puhul on terve päeva jooksul sissepääs muuseumisse tasuta.
http://tallinncity.postimees.ee/2918245/kadriorgu-rajatud-manguonn-on-la
Kadriorgu rajatud mänguonn on laste loovuse ja puhkuse paik
Tänasest saavad väikesed Kadrioru pargi külastajad Miia-Milla-Manda lastemuuseumi õuele rajatud mänguonnis lõbusalt aega veeta ja lasta sõpradega fantaasial lennata.
Üks idee teostajatest Fiskars AS müügijuht Virge Teets selgitab onni eesmärki: «Kui lapsed on lasteaiapäevast või koolitööst väsinud, siis võiks rajatud mänguonn olla see koht, kus energiat koguda ja mängides puhata. Kindlasti on turvaline lasteonn mõnusaks katusealuseks ja heaks vahelduseks batuutidele ja traditsioonilistele mänguplatsidele, äratades laste kujutlusvõime ja loovuse,» lisas ta.
Varssavi - kultuurihuvilise puhkaja odavaim peatuspaik
Poola pealinn Varssavi pakub odavaimat võimalust kultuuriliseks linnapuhkuseks Euroopas, näitab hiljutine Post Office´i uuring.
Kultuurihuvilised (ja hinnatundlikud) puhkajad peaksid oma sammud seadma Poola pealinna, kus on kõige odavam tutvuda kunsti, muuseumide, muusika ja ajalooliste mälestusmärkidega. Sellele tulemusele jõudsid Post Office Travel Money vastava uuringu tegijad. Aasta jooksul võrreldi kuue erineva pileti hinda pealinna muuseumides, galeriides ja kontserdisaalides, mis Varssavis maksid kokku 88 eurot - vähem kui kolmandik Viini või Amsterdami piletihindadest (282 eurot). Barcelonas maksid sellised piletid kokku 305 ja Pariisis koguni 318 eurot.
London on aga kõige kallim linn kultuurihuvilisele puhkajale, sest seal maksab kuuest piletist koosnev komplekt juba 323 eurot. Piletid valiti võrdluseks välja järgmistesse kohtadesse: Briti muuseum, Tate Modern, Buckinghami palee, Kuninglik Ballett ("Manon" - Royal Opera House), Inglise Rahvusooper ("Otello" - London Coliseum), Londoni Sümfooniaorkestri kontsert ("Mendelssohn" - Barbican).
London jäi kalleimaks vaatamata sellele, et linn pakub tasuta muuseumi- ja galeriikülastusi, samas on aga ooperi- ja balletietenduste piletid väga kallid, mis viiski keskmise hinna kõrgustesse. Vihjeks võib soovitada, et need, kes otsivad odavamaid pileteid Royal Opera House´i, võiksid need ette broneerida. Siis saab lausa 7,5-eurose hinnaga. Samas hinnad Londonis praegu langevad ja kultuurihuvilised ei pea arvatavasti üsna pea enam nii palju kulutama.
Mujal Ida-Euroopas leidub Varssavile hinna poolest konkurente. Näiteks Budapestis tuli piletite hinnaks 101 eurot, kuid hind võib valuutakursside muutumise tõttu seal tõusta.
Odavaimad hinnad kultuurituristile (sisaldavad kuut piletit - muuseum, kunstigalerii, ajalooline vaatamisväärtus, balletietendus, ooper, klassikalise muusika kontsert) on järgmistes Euroopa pealinnades:
1. Varssavi - 88 eurot
2. Budapest - 101 eurot
3. Praha - 117 eurot
4. Dublin - 129 eurot
5. Rooma - 167 eurot
6. Berliin - 200 eurot
Kõige kallimad kultuurilinnad olid Euroopas aga sellised:
1. London - 323 eurot
2. Pariis - 318 eurot
3. Barcelona - 305 eurot
4. Amsterdam - 282 eurot
5. Viin - 281 eurot
6. Moskva - 243 eurot
UUE MAAILMA PÄEVAD - AJAKAVA
Laupäev, 6. september
11:00-18:00 Tänavaturg Luha, Väike-Ameerika ja Koidu tänavatel
12:00 Festivali avaparaad – rongkäik algab Koidu 84 eest
12:15 Festivali avamine – Uue Maailma platsil
12:00 Kultuuripraktikumi Aed – Väike-Ameerika 28
12:00 Kohalike Koerte näitus – Lastestaadionil
12:00 Uue Maailma Aiapidu – Uue Maailma aed
12:00 Koorikohvik. Kalevi Kammerkoori muusikahoov- Saturni 3
13:00 Kapsaste fotonäituse avamine
13:00 Waldorfnuku töötuba(töötoa tasu 10€) Luha 1 keldrigalerii
13:00 – 14:00 Tänavahoki meeskondade registreerimine(Võistkonnas on 3 liiget) – Lastestaadionil
14:00 – 17:00 Tänavahoki turniir – Lastestaadionil
14:00 Lacross. Võimalus tutvuda ja ise proovida! – Lastestaadionil
14:00 Ava jaavasta. Suhtlusmäng täiskasvanutele – Koidu 71 ees
14:00 Viis elementi meie sees ja meie ümber(meditatsiooni ja hingamise töötuba) – Luha 1, kolmas korrus
14:00 – kuni puid jätkub 180KG saunafestival. Tänaval nautida aurusauna, tünnisauna ja soome sauna. Dušš on olemas kohapeal. – Koidu 80 PS! Võta kaasa oma rätik
14:00 Meditatsiooni ja hingamise töötuba: Viis elementi meie sees ja meie ümber. Luha tn 1, kolmas korrus.
14:00 Fotoorienteerumine. Algab Festivali infopunktist Koidu ja Videviku nurgal.
15:00 Pinksiturniir Vint44. Registreerimine kohapeal.
16:00 Ringkäik Uue Maailma ajaloost. Juttu veeretab Jaak Juske, ringkäik algab Rahandusministeeriumi eest Väike-Ameerika 2
16:00 Villa kraasimise töötuba(töötoa tasu 7€) – Luha 1 keldrigalerii
17:30 Tänavajalgpalli turniir(Registreerimine kohapeal. Võistkonnas on 3 liiget) – Lastestaadionil
19:00 Kontserdid suurel laval. Chui Wan(CHN), Trad.Attack!,
Lexsoul Dancemachine, Marten Kuningas
22:30 Paraad rongile mis viib pidulised edasi järelpeole
23:00 Järelpidu Kanalas
Pühapäev 7. september
11:00-17:00 Tänavaturg
12:00 Kultuuripraktikumi Aed – Väike-Ameerika 28
13:00 Performatiivne retk “Euroopa Uues Maailmas” – Algusega Kapsaste juurest
13:00 – 16.00 Jalgpallipäev lastele koostöös Tallinna FC Floraga – A Le Coq arena?
13:00 Waldorfnuku töötuba(töötoa tasu 7€) Luha 1 keldrigalerii
14:00 Fotoorienteerumine algusega Festivali infopunktist – Koidu ja Videviku nurgal.
14.00 Ava ja avasta. Suhtlusmäng täiskasvanutele – Koidu 71 ees
14:00 kuni puid jätkub 180KG saunafestival. Tänaval nautida aurusauna, tünnisauna ja soome sauna. Dušš on olemas kohapeal. – Koidu 80 PS! Võta kaasa oma rätik
14:00 Jooga ja Meridiaani õpetus – Luha 1, kolmas korrus
16:00 Budakoja meditatsioonituba, sissejuhatus budistlikku meditatsiooni – Luha 1, kolmas korrus(budakoja saal)
16:00 Jalgpallilahing Uusmaailmlased vs Jalgpallurid
13:00 Tänavakorvpalli show ja registreerumine turniiriks – Koidu park
14:00 Tänavakorvpalli turniir(registreerimine toimub kohapeal. Võistkonnas on 3 liiget.) – Koidu park
17:00 KONTSERT Jimbino Vegan ja BARDI CANNIBALS – Kapsaste ees
INFOPUNKTID Uue Maailma platsil ja Koidu tänaval
Ajalooretk Kultuurikilomeetril: varemed, allveelaevad ja kingitus Hitlerile
Nelja aasta eest avatud Kultuurikilomeetri nime kandev kergliiklustee Kalamajas ehitatakse suures osas ümber autoteeks, mille kõrvale tuleb uus, asfaltkattega kergliiklustee. Tallinlaste seas väga populaarseks kujunenud Kultuurikilomeetri ümbrusel on rääkida rida põnevaid lugusid.
Kultuurikilomeeter (tegemist siiski peaaegu poole pikema vahemaaga) on ehitatud 20. sajandi algusest pärit Kopli kaubajaama ja sadama ühendamiseks rajatud raudtee vallile.
Kultuurikilomeetri algust tunti 19. sajandil Tallinna Uus Hollandina. Sadama piirkond meenutas oma kanalite ja ladudega Hollandi sadamalinnu. Muide, tänavu möödub 300 aastat sellest, kui Peeter I Tallinna suure Vene sõjasadama rajas.
Edasi kulgeb kergliiklustee 1980. aastal uksed avanud Lenini-nimeline kultuuri- ja spordipalee alt. Tänapäeval linnahalli nime all tuntud hoone on tühi ja laguneb kiires tempos. Tundub, et kauaoodatud rikast Ameerika investorit ei tule. Samas on tegemist kaitse all oleva hoonega.
Mööda kergliiklusteed edasi minnes jõuame endise gaasi- ja elektrijaama hoonetesse rajatava Katla kompleksini. 19. sajandi alguses asus sel kohal kohaliku rikkama rahva supelasutus, mis aga merevee reostumise tõttu sulgeda tuli. 150 aasta eest hakati sinna ehitama linna gaasijaama. Oli ju tollane Reval valgustatud gaasilampidega. Sellest perioodist on alles neoromaani stiilis vahvad mitmetahulised gaasimahutid. 1913. aastal läks aga Tallinn üle elektrivalgustusele ja nii ehitati järgnevatel kümnenditel sinna rida uusi elektrijaama jaoks vajalikke hooneid. Kunagine Baltimaade kõrgeim, 110-meetrine korsten tõmmati 1980. aastatel varisemisohtlikuna 20 meetri võrra lühemaks.
Kalarand on Kalamaja vanimaid hoonestuspiirkondi, mille lugu algab sügaval keskajal. Veel seisab kultuurikilomeetri ääres üksikuid vanu maju. 19. sajandi keskpaigas sündis sealsetes kalatööstustes legendaarne Tallinna kilukonserv. Kalarannas, endise laevaehitustehase alal on alles ka ainuke liivarand Tallinna kesklinnas. Selle säilimine sõltub aga linna kokkulepetest täna tühermaana seisva kinnistu omanikuga. Kohalik kogukond seisab igatahes liivaranna säilimise eest.
Patarei merekindlus
Edasi kõndides jõuame õige pea Patarei punastest tellistest kompleksini. 19. sajandi esimeses pooles ehitati see võimsaks suurtükkidega merekindluseks, mis pidi kaitsma Tallinna sõjasadamat. Hiljem kasutati hoonet kasarmuna. Sündinud Eesti Vabariik muutis aga Patarei vanglaks. Nõukogude perioodil hoiti selles kurikuulsas asutuses üle tuhande vangi. Täna on Patareist kujunenud kultuuriürituste paik. Räämas hooned vajavad aga suurt investeeringut.
Muide, kohe Patarei väravate vastas, teiselpool kultuurikilomeetrit on madal kivihoone, millele joonistatud kellegi poolt suured kassid. Tegemist on omaaegse Patarei maneeźiga, mida vajadusel kasutati ka õigeusu kirikuna. Huvitav, kas see on kirjas ka hiljuti trükist tulnud Eesti õigeusu pühakodade raamatus?
Vahetult enne Esimest maailmasõda asuti Tallinna ja selle lähiümbrust muutma võimaks kindluseks, mis pidi sulgema vaenlase laevastikule Soome lahe. Mitmed Peeter Suure merekindluse hooned ja rajatised asuvad ka Kultuurikilomeetri ääres. Näiteks kohe Patarei kõrval asuv Lennusadam oma maailma esimeste, aastatel 1916-1917 taanlaste projekti alusel vesilennukite jaoks ehitatud koorikbetoonangaaridega. Ka pärast taastamist meremuuseumiks on lennusadama puhul tegemist Eestis mitmes mõttes unikaalse ehitisega, seda nii uudsete ehitusmaterjalide- ja lahenduste kui merekütte poolest.
Lennusadama kõrval on suur tühi plats, kuhu planeeringu kohaselt peaks kunagi kerkima uhke justiitspalee. Karta on, et lähitulevikus see vaid plaaniks jääbki. Nagu kultuurikilomeetri algusesse Statoili bensiinijaama kohale taanlaste kavandatud uue raekoja ehituski.
Kultuurikilomeetril liikuja möödub aga järgmisena endisest Kalamaja surnuajast, tänasest kalmistupargist. See oli sajandeid Tallinna eestlaskonna matmispaigaks. Nõukogude võim hävitas vana kalmistu 1960. aasta paiku.
Noblessneri laevatehas
Pärast kalmistut tulevad kohe mõlemal pool teed Noblessneri laevatehase hooned. Need rajati 1913. aastal kahe Peterburi suurärimehe Emanuel Nobeli ja Gustav Lessner poolt Vene sõjalaevastikule allveelaevade ehitamiseks. Muide, tegemist oli Nobeli preemia loonud mehe vennapojaga. Enne impeeriumi kokkuvarisemist jõuti Tallinnas ehitada kümmekond allveelaeva. 1917. aasta sügisel oli neist üks, Pantera-nimeline seal hooldusremondis. Meeskonnal oli palju vaba aega. Sõideti pidutsema pealinna Petrogradi, kus aga satuti osalema kommunistide paraku edukas riigipöördes.
Pooleli jäänud Noblessneri tehase alustest sai noor Eesti riik teha endale kolm suurt mootorlaeva. 1920. aastate keskel läks laevatehas pankrotti. Noblessneri hoonetes said endale kodu mitmed tööstused ja laod. Sadamas ehitati väiksemaid laevu. Nii hakati 1939. aastal ehitama kohaliku sitsivabriku omanikule uhket erapurjelaeva. Laev sai valmis nõukogude okupatsiooni alguseks. Nii ei saanud Siberisse küüditatud ärimees seda kunagi kasutada. Saksa okupatsioonivõimud otsustasid aga neile sülle kukkunud kalli aluse kinkida Hitlerile endale.
Täna ehitatakse ja remonditakse Noblessneris taas laevu, ka sõjalaevu. Aga Eesti tööstusajaloo üks sümboleid on koduks ka jahisadamale. Vanast valukojast on saanud hinnatud kontserdipaik. Ka teiste tsaariaegsete laevatehase hoonete taastamistööd on käimas.
Kultuurikilomeetri nime kandev kergliiklustee lõpeb täna kunagise võimsa, elektrimootoreid tootnud Volta tehase juures Tööstuse tänavas. Kunagise raudtee koridor läheb sealt edasi kuni Kopli tänavani.
Kasutage viimaseid hetki Kultuurikilomeetril käimiseks. Tänane lahe kergliiklustee küll kaob, piirkonna ajalugu aga jääb.
Pildid tseremooniast
Poola meenutab Teise maailmasõja alguse 75. aastapäeva
Avaldatud: 01. september Kell 13:13
Paigas, kus Saksa sõjalaev Poolat rünnates päästis valla Teise maailmasõja, tähistati täna 75 aasta möödumist sõja algusest.
Tseremoonia Poola põhjaosas Westerplatte poolsaarel Gdański linna lähedal asuva monumendi juures algas Poola aja järgi kell kolmveerand viis hommikul. Just sel kellaajal 1. septembril 1939. aastal avas Schleswig-Holsteini nime kandnud laev Westerplatte kindlustuste pihta tule.
Samal ajal ründas Wehrmacht Poolat läänest ja lõunast. Umbes kaks nädalat pärast Saksamaa sissetungi ründas Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollis kokkulepitud tingimustel Poolat Punaarmee ja okupeeris selle idaosa.
«Meie, eurooplased, peame õppima traagilise Poola septembri õppetunnist, Teise maailmasõja traagilistest aastatest, eranditult kõigile inimestele osaks langenud traagikast, et me ei saa olla naiivselt optimistlikud,» ütles möödunud nädalal Euroopa Ülemkogu uueks alaliseks eesistujaks valitud Poola peaminister Donald Tusk tseremoonial peetud sõnavõtus.
«Vaadates täna ukrainlasi tabanud tragöödiale ja sõjale, sest me peame kasutama seda sõda, teame, et 1939. aasta septembril ei tohi lubada korduda,» lisas Tusk, märkides, et sel nädalal Walesis toimuval NATO tippkohtumisel töötavad alliansi liikmesriigid uue poliitika väljatöötamise nimel, mille peamine eesmärk on Poola valitsusjuhi sõnul lääne kogukonna kaitse sõjaohu eest.
Tänasel aastapäeval kohtuvad ka Poola president Bronisław Komorowski ja tema Saksa ametivend Joachim Gauck.
Thenews.pl / PM
Postimees. Vaata, kui suur oli 2013. aastal keskmine sissetulek maakonniti
Avaldatud: 28. august Kell 14:46
Maksu- ja tolliameti tuludeklaratsioonide kokkuvõtte järgi kasvas 2013. aastal keskmine aastane sissetulek võrreldes 2012. aastaga enim Harjumaal (+86 eurot kuus) ja Tartumaal (+76 eurot), samas kui väikseim tõus oli Viljandimaal (+21 eurot).
Harjumaal oli keskmine tulu kuus Eesti kõrgeim ehk 1153 eurot. Tallinna keskmine kuutulu oli 1059 eurot. Sissetulekute poolest järgmine oli Tartumaa – seal oli keskmine tulu 947 eurot kuus.
Tartule järgnesid Raplamaa (842 eurot kuus), Hiiumaa (825 eurot) ja Ida-Virumaa (823 eurot).
Kõige väiksemad keskmised sissetulekud olid Võrumaal ja Valgamaal (719 eurot), Narva linnas (725 eurot) ja Põlvamaal (742 eurot).
Keskmine tulu ühes kuus oli 2013. aastal 935 eurot deklaratsiooni kohta, mis on 66 eurot kuus rohkem kui 2012. aastal (869 eurot).
Anette Parksepp
http://tallinncity.postimees.ee/2899183/arhitektuurimuuseum-rotermanni-soolalaos-suleb-neljaks-kuuks-uksed
Väliskülastaja hindab Tallinna reisisihtkohana kõrgelt
21.08.2014 
Tallinna Ettevõtlusameti turismiosakonna ja TNS Emori koostöös valmiva Tallinna väliskülastajate uuringu esimese poolaasta tulemused näitavad, et väliskülastajate hinnang üldmuljele Tallinna reisist on väga hea, 8,7 palli 10st.Keskmiselt kulutab iga väliskülastaja päevas 117 eurot.
Linnakülastajate peamisteks tegevusteks on kohvikute-restoranide külastamine, sisseostude tegemine ning vaatamisväärsuste ja muuseumide külastamine.
Ligi kolmandik vastanutest (29%) jagas läbi sotsiaalmeedia Tallinnas reisimuljeid oma sõpradele-tuttavatele. Suur osa väliskülastajatest (85%) plaanib Tallinna taaskülastust ning enamik (95%) soovitab Tallinna reisisihiks oma sõpradele-tuttavatele.
Postimees. Eesti pole veel süngeks turismiks päris valmis
Avaldatud: 23. august Kell 00:50
Endise Nõukogude Liidu liikmena pakub Eesti suurt huvi nn sünge turismi sihtkohana, kuid potentsiaal selleks on paljuski veel kasutamata, osaliselt valulike ajaloosündmuste värskuse tõttu.
«Kindlasti oleks võimalik Eestit puudutanud süngete sündmustega seotud paikade turismi arendada, kuid ilmselt pole me veel valmis diskuteerima selle üle, kas meie ühised läbielamised on asjad, mida välismaalastele eksponeerida soovime, või kas üks või teine viis sündmuste edasiandmiseks on eetiline või mitte,» ütles Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EASi) turismiarenduskeskuse tootespetsialist Jane Jakobson.
Maailmas laialt tuntud, kuid Eestis veel lapsekingades sünge turism (ingl k dark tourism – toim) tähendab traagiliste sündmustega seotud kohtade tutvustamist, mille alla liigituvad näiteks sõja- ja militaarturism.
Turismivaldkonna välisõppejõud, kes Eestit Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) Kuressaare kolledži sünge turismi suveülikooli käigus väisasid, leidis, et Eestil on palju pakkuda, kuid, et tuleks teha ka teatud investeeringuid.
USA Colorado ülikooli õppejõud Stuart Cottrell rääkis, et kui ta 2004. aastal esimest korda Eestit külastas ning Tallinna Patarei merekindlust nägi, oli ta vaatepildist lummatud.
«Ameeriklasena on end raske sellise vaatepildiga samastada. Minu esimene mõte oli, miks need kohad ei ole kaitse alla võetud ja tehtud turismiatraktsiooniks või koguni Tallinna turismiikooniks. Hiljem sain aru, et see mõte oli naiivne – toona mõtlesid ehk eestlased veel endiselt selle peale, et minevik tuleb unustada,» arutles Cottrell.
Cottrell lisas, et kahel korral, mil ta Patarei vanglat koos välistudengitega väisas, peeti seda üheks kogu reisi meeldejäävamaks hetkeks. «Sellisena, korrastamata kujul, saab välismaalane sealt kordumatu elamuse. Kõik on jäetud nii, nagu see oli, ning see lisab külastusest saadud emotsioonile tohutu annuse,» märkis ta.
TTÜ Kuressaare kolledži turismimajanduse assistent Jana Raadik-Cottrell ütles Postimehele, et šokeerimisest olulisem on sünge turismi juures mälestused ja ajalugu. «Eriti on see seotud identiteediga – kes me oleme, kust me tuleme. Sünge turism peaks suutma pakkuda turistidele ja meile endile ühiseid pidepunkte ajaloost,» rääkis Raadik-Cottrell.
«Kui rääkida sünge turismi tõsisematel teemadel, siis Euroopas on need kindlasti seotud holokaustiga. Küllap on Auschwitz üks maailma enim külastatud sünge turismi sihtkohti,» ütles Raadik-Cottrell.
Balti riikide kontekstis on üks probleeme aga see, et kohalikud näevad minevikku turistidest erinevalt. Valusad või piinlikud momendid minevikust tahetakse pigem ära peita. Eriti kehtib see Eesti kohta – Läti ja Leedu on oma nõukogudeaegse pärandi säilitamisel ja uuesti külalistele avamisel usinamad olnud.
«Sünge turismi suvekooli Tallinna ringkäigul küsis üks Läti tudeng, kuidas on võimalik, et eestlased on lasknud Pagari tänava KGB peakontori, kus sadu-tuhandeid inimesi piinati, muuta luksuskorteriteks. Lätis on samasugune hoone, aga seal on see tühjaks jäetud ning renoveerimata,» rääkis Raadik-Cottrell, kelle hinnangul läheneme valulikule minevikule erinevalt.
Jakobson nõustub, et Balti riikide võrdluses oleme Eestis pisut alahinnanud mõnede objektide väärtust turismiatraktsioonina. «Tartu Raadi sõjaväelinnak lammutati maha, kuigi see võiks olla turismiatraktsioon. Kui Tartut külastanud sakslased seal käisid, vaimustusid nad silmanähtavalt. Eks probleem ole ka selles, et kui eestlane ise ei tarbi seda elamust, siis ei oska ta seda ka teistele pakkuda,» ütles Jakobson.
Turismivaldkonna eestvedajatelt uuritakse sageli, kui eetiline sünge turism on. Hollandis asuva Breda rakenduskõrgkooli lektori Rami K. Isaaci sõnul ei tasu selles terminis tonti näha. «Turistid ei tule Eestisse sünget turismi otsima. Siia tullakse tutvuma selle maa ajalooga. Sünge turism võib teistele atraktsioonidele anda lisaväärtuse, kuid peamine on ajalugu ja nõukogude periood on ju üks osa sellest,» selgitas Isaac.
Raadik-Cottrell usub, et kui tundlikkus valulikemate teemade suhtes väheneb, saab neid aja möödudes aina enam käsitleda ka turismis. Seda, et Lennusadamas võiks kunagi olla Estonia laevahukku käsitlev näitus, Raadik-Cottrell ei välista. «See saab võimalikuks siis, kui me end selles suhtes enam halvasti ei tunne. Näiteks 50 või enama aasta pärast.»
Sünge turismi objektid
• Okupatsioonide muuseum Tallinnas, KGB kongide muuseum Tartus.
• Jägala koonduslaager ja Kalevi-Liiva hukkamispaik, Klooga koonduslaager, teised poliitvangidega seotud lood ja hukkamispaigad.
• Metsavendade tegevuspaigad ja nende mälestuseks rajatud Metsavenna talu.
• Militaarajalugu ja lagunevad objektid, nt Hara allveelaevade baas, Tartu Raadi sõjaväelinnak, Pakri poolsaare militaarrajatised ja tunnelid, Naissaare militaarrajatised ja matkarajad.
• Rummu ja Patarei vanglakompleks.
• Lahingupaigad, millest annavad märku mälestuskivid. Sinimägede matkarajad ja Vaivara Sinimägede muuseum.
• Tööstusalad ja tööstuslinnad Ida-Virumaal. Aidu karjäär, kus on lõppenud põlevkivitootmine ja millest on tehtud veespordikeskus. Kiviõli tuhamäed, Kohtla kaevanduspark.
Allikas: EAS
Rivo Veski
"Postimees" Pätsi hauakoht Venemaal sai mälestuskivi
http://www.postimees.ee/2883013/patsi-hauakoht-venemaal-sai-malestuskiviAvaldatud: 09. august Kell 16:34
Venemaa Tveri oblasti Buraševo külanõukogu lasi juuni lõpus paigaldada küla kalmistule Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi kunagisele matmispaigale suure neljatonnise mälestuskivi, millele Eesti aktivistid paigaldavad lähiajal mälestusplaadi.
Konstantin Pätsi matmiskoha avastamise ja ümbermatmisega tihedalt seotud Henn Latt ütles Postimehele, et Buraševo kohalikud võimud ja piirkonna elanikud hindavad kõrgelt Eesti esimene presidendi seotust nende külaga.
«Mälestuskivi paigaldamise eestvedaja oli kohalik volikogu esimees Sergei Rožkov koos Nikolai Pankratjeviga. Mälestusplaadi tegemine ning kivi ettevalmistamine plaadi panekuks jäi meie ülesandeks, millega praegu juba tegeleme. Tänavu sügisel, Konstantin Pätsi ümbermatmise aastapäeval toimub Buraševos Pätsi mälestuskivi avamistseremoonia. Mälestusplaadi valmistamise, selle paigaldamise ning delegatsiooni sõidukulud katame osaliselt sõpruskonna ja asjasthuvitatute annetuste arvelt,» ütles Latt.
Lati sõnul sai Konstantin Pätsi hauakoha tähistamine Venemaal alguse neli aastat tagasi, kui Pätsi säilmete ümbermatmisest oli möödunud juba 20 aastat.
Latt, kellel on oluline roll Pätsi säilmete leidmisel, otsustas koos tuttavatega 2010. aastal Venemaad külastada. «Otsustasime, et kui juba Venemaal oleme, käime ka Buraševos ära. Käisime Pätsi kunagisel matmiskohal ja panime sinna küünlad. Sel ajal oli hauakoht täiesti tähistamata. Pätsi säilmete ümbermatmine Metsakalmistule oli küll riiklikult suurejooneline sündmus, kuid tema hauakoht Venemaal unustati täiesti ära,» rääkis Latt.
Kuuldus Pätsi hauakohale pandud küünaldest hakkas levima ning Buraševo külanõukogu esimehe Sergei Rumjantsevi eestvedamisel paigaldati Pätsi hauakohale väike rist. 2011. aasta suvel toimus õigeusu preestri ja kohalike võimude osalusel risti sisseõnnistamine.
«2010. aastast on sidemed eestlaste ja Buraševo võimude vahel tihenenud. Tekkinud kontaktide tulemusel jõuti tänavu juunis nii kaugele, et kohalikud võimud paigaldasid Pätsi matmispaigale suure mälestuskivi,» lausus Latt.
Pätsi teemaline väljapanek Buraševo muuseumis
Konstantin Pätsi mälestust on jäädvustanud ka Buraševo keskkool, mille muuseumi väljapanekust on eraldatud suur osa Eesti presidendile.
«Muuseumi juhataja on keskkooli ajalooõpetaja Natalja Grigorjeva, kes on Pätsi mälestuse jäädvustamisel ära teinud suure töö. See on imetlusväärne. Mulle on meelde jäänud Grigorjeva hingestatud jutt. Ta rääkis Pätsi elust ja tegevusest detailideni peast, ilma spikrit kasutamata. Need asjad jäävad hinge,» nentis Latt.
Lati sõnul on talle eksponaatidest eriti meelde jäänud muuseumi juhataja valmistatud suur gloobus, millele on märgitud Pätsiga seotud paigad alates tema sünnist surmani. Gloobusel on tähistatud näiteks, see kuidas Päts elas Pärnus ja õppis Riias ning kus nõukogude võim teda kinni hoidis, alates Ufaa vanglast, lõpetades Buraševo psühhoneuroloogiahaiglaga. Gloobusele märgitud Pätsi teekond lõpeb Tallinnas Metsakalmistul.
Kooli õppealajuhataja Valentina Solovjova hakkas muuseumi jaoks koguma Pätsiga seotud materjale 2010. aastal. Pätsi muuseumi kogu on aidanud täiendada ka Buraševos käinud eestlased. Latt viis ta muuseumisse Eesti Filmiarhiivist pärinevad videomaterjalid Pätsi hauakoha leidmisest ja tema säilmete ümbermatmisest Tallinnasse. Latt andis muuseumile ka oma virtuaalse arhiivi Eesti ja Buraševoga seonduvast aastatel 1988-2014.
Pätsi hauakoha leidmisele aitasid kaasa ka kohalikud elanikud
Henn Latt ja Valdur Timusk leidsid 1988. aastal üles Konstantin Pätsi haua. Latt meenutas, et hauakoha leidmisel oli neil omajagu õnne.
«1988. aastal käisime oma kulu ja kirjadega Pätsi matmispaika otsimas. Buraševo haigla direktor Afanasjev helistas meie palve peale arhiivi ja küsis Pätsi toimikut. Suure üllatusena helistati natukese aja pärast arhiivist tagasi ja öeldi, et jah, toimik on olemas. Siis oli selge, et Päts on Buraševosse maetud,» meenutas Latt.
Latt ja Timusk tahtsid Pätsi hauakoha leidmise korralikult jäädvustada, aga kuna neil fotoaparaati kaasas ei olnud, siis sõitsid nad Buraševost 18 kilomeetri kaugusel asuvasse Tveri. Kui nad olid Tveri fotoateljee juhatajale oma loo ära rääkinud, hakkas ka teda asi huvitama ning ta lubas ise kaasa tulla ja toimuva fotodele jäädvustada.
«Käisime ka Tveri turismibüroos ja uurisime Pätsi matmispaiga kohta. Seal ei teadnud keegi midagi, oli küll kuuldud kuulujutte, et Buraševosse on mingi riigitegelane maetud. Nad andsid meile giidi kaasa, kes tundis piirkonda ja oli Pätsi hauakoha leidmisel abiks. Fotoateljee juhataja ütles, et tal on tuttav sambotreener Aleksandr Sokolov, kellel on videokaamera. Meie lugu kuuldes jättis Sokolov kõik oma tööd ja tegemised ja tuli samuti meiega kaasa. Lühikese ajaga tekkis meile juba arvestatav meeskond,» rääkis Latt.
Latt ja tema kaaslased leidsid Tveri linnast üles ka Pätsi omaaegse raviarsti Ksenija Gusseva. Toona 83-aastane naine tuli samuti otsijatega Buraševo kalmistule kaasa. Gusseva juhatas seltskonna kohta, kuhu tema mäletamist mööda Päts 1956. aastal maeti. Pätsi haud asus kalmistu mahajäetud osas, haual ei olnud risti ega mingit muud tähistust.
Doktor Gusseva rääkis, et Päts maeti erinevalt teistest psühhoneuroloogia haigla asukatest inimlikumalt. Kui teised patsiendid maeti sageli mitmekesi ühte hauda ja sageli ei pandud neile isegi lina ümber, siis Pätsile leiti pintsak, pandid tennised jalga ja tehti kirst.
1989. ja 1990. aasta suvel käis Buraševos juba muinsuskaitse ekspeditsioon, mille liikmed leidsid Pätsi haua lõpuks üles. 22. juunil 1990 kaevati Pätsi säilmed üles ja tehti geneetiliselt kindlaks, et tegemist on Konstantin Pätsiga. 21. oktoobril 1990 maeti Päts ümber Tallinna Metsakalmistule.
Hauatähise sai ka Konstantin Pätsi raviarsti haud
Latt meenutas, et kui ta 2010. aastal Buraševos käis, leidis ta doktor Gusseva hauakünka, mis oli tähistamata. «Tuli välja, et tähistamata oli nii Pätsi kui ka tema raviarsti haud. Rääkisin oma kaaslastega, et laseme mütsi ringi käima, igaüks paneb natuke sisse ja tellime tema hauale kivi. Jutt sellest hakkas levima ja kohalik omavalitsus tegi asja ise ära. Praeguseks on ka doktor Ksenija Gusseva haud korralikult tähistatud,» märkis Latt.
Pätsi haua leidnud kohalikud sattusid hammasrataste vahele
Latt kohtu Venemaal käies kohalike inimestega, kes olid osutanud abi Pätsi hauakoha leidmisele ja tema säilmete väljakaevamisele. Selgus, et nii mõnigi neist oli sattunud osutatud abi ees hammasrataste vahele.
«Kui oli kätte jõudnud aeg Pätsi säilmete väljakaevamiseks, siis puudus ametivõimude luba väljakaevamiste alustamiseks. Ametivõimud ajasid kõik üksteise kaela ja keegi ei andnud lõplikku luba. Lõpuks andis kohalik külanõukogu esimees Nikolai Pankratjev loa kaevata. Selle loa andmise eest lasti ta ametist lahti,» märkis Latt.
Paremini ei läinud ka Tveri sambokooli direktoril Aleksandr Sokolovil, kes filmis Pätsi hauakoha leidmist. «Ta käis pärast presidendi säilmete ümbermatmist 2-3 aastat miilitsas ja prokuratuuris selgitusi andmas, miks ta ikkagi tegi sellise videofilmi. Nüüd, aastaid hiljem ütles ta huumoriga, et kannatas Eesti asja pärast,» ütles Latt.
Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Tahkuranna vallas ja suri 18. jaanuaril 1956 Kalinini oblastis (praeguses Tveri oblastis) Buraševos.
Nõukogude okupatsioonivõim vahistas president Konstantin Pätsi 30. juulil 1940, vaevalt nädal pärast seda, kui ta oli sunnitud presidendi ametist lahkuma. Päts ja tema perekond küüditati Nõukogude Liitu, kus teda hoiti aastate jooksul erinevates kinnipidamisasutustes Ufaas, Kirovis, Vitebskis, Peterhofis ja Kaasanis. 1954. aasta detsembris oli Päts lühikest aega Eestis Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu Buraševosse viidi. Oma viimase eluaasta veetis Konstantin Päts Buraševo psühhiaatriahaiglas. Päts suri 18. jaanuaril 1956.
Andres Einmann
"Postimees" Ülevaade: kuidas nauditi
suve kunagistes Tallinna suvemõisates?
http://tallinncity.postimees.ee/2881689/ulevaade-kuidas-nauditi-suve-kunagistes-tallinna-suvemoisates
Toimetas:Jaak JuskeSajandi eest asus tänase Tallinna aladel kokku mitukümmend suvemõisa, aadlike ja jõukate linnakodanike kaunist suvist residentsi. Täna on neist alles vaid mõned, osa elab aga edasi kohanimedes.
Tallinna suvemõisate algus jääb keskaega, kui väljapoole linnamüüre hakati rajama linnakodanike ja Toompea elanike aedu. 1688. aasta linnaplaanile on kantud juba 23 sellist aeda ehk saksa keeles Hof’i: 15 neist asus Kristiine heinamaadel, 7 tänase Kadrioru pargi ja lauluväljaku piirkonnas ja üks Juhkentalis. Kõikidesse neisse piirkondadesse tekkis pärast Põhjasõja hävingut suvemõisaid juurde, kusjuures nende rajamisel näitasid eeskuju kõrgemad võimukandjad.
Näiteks feldmarssal vürst Dolgoruk (Köningsthali suvemõis), kuberner Friedrich von Löwen (Löwenruh) jne. Isegi tsaar Peeter I, kes ostis Lasnamäe veeru alt kokku mitme suvemõisa maad ning hakkas sinna rajama nn Kuningamõisa. Hiljem hakkas see kandma tsaari abikaasa auks nime Catharinenthal ehk rahvapäraselt Kadriorg.
Uusi ja vanu suvemõisaid hakatigi keisri eeskujul nimetama naisenimedega. Nii tekkisid kaardile Annenhof, Natalienthal, Clementinenthal ja Luisenthal, kusjuures mitme mõisa puhul muudeti omanikevahetuse korral ka mõisa nimi uue omaniku abikaasa järgi ära. Nii sai näiteks Annehofist Marienthal ja Natalienthalist Charlottenthal.
Tihti ei hoitud kokku, et naabrist uhkem suvemõis rajada. Mitme suvemõisa juurde loodi kaunid pargid, kasutades kaskaadide ja tiigikeste jaoks ära sealseid allikaid ja ojakesi. Hiljem arendati neist välja aga suuremad töönduslikud kalatiigid. Eriti suurejooneliselt tehti seda Löwenruh’s, Charlotenthalis, Marienthalis ja Gertrudenlustis. Mõned kalatiikidest on säilinud tänaseni, kõige paremini saab neid näha Lõwenruh pargis. Mitmetes suvemõisates tegeldi põllundusega, näiteks Blankenthalis kartuli sordiaretusega.
18. sajandi lõpul tekkis nõudlus erinevate lõbustusasutuste järele, kus seltskond koos saaks käia. Mitmed suvemõisad leidsid oma suuna kõrtse, restorane ja muid taolisi asutusi luues. Tuntuim sellistest oli Wittenhof, kuhu ehitati Cap de bonne Esperence’i (Hea Lootuse Neem) nimeline restoran. Löwenruh’s ja Charlottenthalis korraldati eelkõige suveperioodil mitmesuguseid vabaõhupidusid.
18.-19. sajandi vahetusel läksid tänaste SPAde eelkäijatena moodi veemõnusid pakkuvad asutused. Mitmed lõbustusasutused orienteerusid kiiresti ümber, eelkõige Wittenhof ja Löwenruh. Neis oli nüüd muu hulgas võimalik võtta ravieesmärgil kuumi ja külmi mereveevanne, milleks kasutati väidetavalt tervistavat, kõrge rauasisaldusega vett. Eriti populaarseks muutusid need asutused pärast Napoleoniga peetud sõdu.
Populaarsesse Löwenruh’sse sõitis kesklinnast kindlate vaheaegade tagant lausa spetsiaalne voorimees. 19. sajandi keskel hakkas rohkem esile kerkima Kadriorg, kuhu oli Wittenau suvemõisa rajatud Witte puhkuse- ja suplusasutus, mis hakkas tasapisi Kristiine piirkonna kliente endale võitma. Seda nüüdse Russalka mälestusmärgi lähedal asunud suvituspaika külastasid isegi mitmed keiserliku perekonna liikmed.
Mõnes suvemõisas asutati lisaks tööstusettevõtteid: liimivabrik Charlottenthalis, värvimise ja sitsitrükkimise töökoda Mustjõel, äädika- ja salpeetritööstus Löwenruh’s, moodne lubjapõletusahi Clementinenthalis. Marienbergis rajati 1812. aastal toorsuhkru rafineerimise ja siirupi tootmise töökoda. 19. sajandi keskel hakati tegelema tärklise tootmisega. Sagedasti tegeleti aiasaaduste kasvatamisega.
Kuid Tallinn kasvas pidevalt, eriti hoogsalt tööstusrevolutsiooni ajal 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Sel ajal hakati mitmete suvemõisate territooriume tükeldama ning ehituskruntidena linnakodanikele müüma. Ühe esimesena tabas see saatus Luisenthali, kus kunagisest suvemõisast on säilinud üksnes tänavanimi Luise. Samal perioodil hakkas piir suvemõisate ja uhkete villade vahel hägustuma.
Kuna suur osa vanadest suvemõisatest polnud kaitse all, lammutati enamike hooned nõukogude ajal. Seejuures pole paljudest neist säilinud ühtegi kujutist, rääkimata mõõdistamisest ja kirjeldamisest. Kõige ehedamal kujul on alles uhked Kadrioru ja Maarjamäe lossid koos aia ja kõrvalhoonetega. Tänane Vabaõhumuuseum on aga rajatud Rocca al Mare ja Liberty suvemõisa maadele. Neist viimase hoonetesse rajatakse vabariigi presidendi residents. Rocca al Mare kõrval elab ka mitu teist mõisa edasi kohanimedes. Neist üks tuntuim kindlasti bürgermeister Jobst Donte poolt 17. sajandi alguses rajatud suvemõis, mida kohalik rahvas eestipäraselt Tondiks kutsuma hakkas.
Üldiselt võib pealinna kunagised suvemõisad jagada aga täna viide rühma: esiteks suvemõisad, mille asukohta ei ole visuaalselt enam võimalik kindlaks teha. Sellised suvemõisad on näiteks Duborg, Sõjamäe, Estonia ja Erbe. Seejärel suvemõisad, millest on säilinud mõningane hoonestus, kuid haljastusest vaid mõned puud. Sellised on näiteks Wittenhof ja Tiesenhusenite suvemõis.On ka suvemõisaid, mille hoonestus on hävinud, kuid on säilinud osaliselt haljastust. Sellised on Gloy ja Windeki suvemõisad.
Tallinnas leidub ka suvemõisaid, mille hoonestus ja haljastus on osaliselt säilinud, kuid olemasolevad hooned pärinevad suvemõisaperioodi lõpust, kui need muudeti tööstuslikel eesmärkidel. Osaliselt võib olla ka tegu vanale vundamendile uute hoonete püstitamisega. Sellised on näiteks Mustjõe, Lindheim, Friedheim ja Carlshof. Linlastele vast tuttavamad on suvemõisad, mille hoonestus on enamuses hävinud, kuid on säilinud enam-vähem terviklik haljastus - näiteks Löwenruh ja Dunten.
Lisaks suvemõisatele kuulus suur osa tänase Tallinna linna maadest rüütli- ja linnamõisatele. See on aga juba omaette põnev lugu.
Kadriorus ja Toompargis nädalavahetusel tasuta kontserdid
31.07.2014
Nädalavahetusteti saab Tallinna kesklinnas nautida tasuta kontserte - laupäeviti Kadrioru pargi kontserdiväljakul ning pühapäeviti Toompargis, Snelli tiigi ääres. Kontserdid algavad kell 20.00.Kontserdid Kadrioru pargis:
L 02.08 Ivi Rausi Group
L 09.08 Laura ja Joel Remmel
L 16.08 Bonzo
L 23.08 Helin-Mari Arder, Sven Kullerkupp & Ethno Groove Band
L 30.08 Koit Toome ja Jorma Puusaag
Kontserdid Toompargis:
P 3.08 Eduard Toman
P 10.08 Helin-Mari Arder, Sven Kullerkupp & Ethno Groove Band
P 17.08 Vaiko Eplik
P 24.08 Laura ja Joel Remmel
P 31.08 Estonian Voices (koostöös festivaliga „Tallinna tornid“)
Kontserdisarja korraldab Tallinna Kesklinna Valitsus.
Vaata lisa Pargikontserdid
Postimees. 103-aastane Onu Eskimo avas Balbiino jäätisemuuseumi
Toimetas: U
Viljandi maanteel asuvas Balbiino jäätisetehases avati jäätisemuuseum, mille avamisel lõikas lindi läbi legendaarne Onu Eskimo ehk Evald Rooma.
103-aastane Onu Eskimo ehk Evald Rooma võttis seetõttu üle kümne aasta ette sõidu Tallinna, et näha oma silmaga muuseumi, kus on välja pandud ka tema enda jäätisemasinad. Rooma eluaegne kirg on olnud jäätis ning tema sõnul on just armastus jäätiste vastu see, mis talle jõudu annab ja ikka veel uudishimulikuks muudab.
Onu Eskimo ütles, et ta on tänulik Balbiinole, kes on jäätisetootmist arendanud ning pidanud tähtsaks ka tööstusharu ajalugu. «Kõiki neid mälestusi, mis minu firmast on säilinud, poleks ma üksi jõudnud üleval hoida. Ma olen Balbiinole väga tänulik,» ütles Rooma.
Muuseumis saab kiire ülevaate jäätise ajaloost algusaegadest kuni tänapäevani. Eksponaatidest on olulisel kohal just Onu Eskimo omaaegsed töövahendid.
Rooma 1934. aastal asutatud ettevõte Eskimo tootis jäätist kuni 1944. aastani, kui Rooma pidi küüditamisohu tõttu Tartust lahkuma.
1987. aastal, olles juba 76aastane asutas Rooma Elvas väikeettevõtte Eskimo, kus toodeti jäätist tema ennesõjaaegsete retseptide järgi. Suure osa ettevõtte ajaloolisest sisseseadest annetas ta Balbiinole.
Jäätisemuuseum on külastajatele avatud alates augustist iga kuu esimesel ja kolmandal kolmapäeval, külastus tuleb eelnevalt registreerida. Külastuste ajal tutvustab kohapealne giid muuseumi, selle eksponaate ja nende ajalugu ning annab ülevaate interaktiivsetest võimalustest, mida jäätisemuuseum pakub. Korraga pääseb muuseumi külastama maksimaalselt 25 inimest. Jäätisemuuseumi külastamine on kõigile tasuta.
Postimees. Tallinnasse jõuab Egiptuse vaarao aarete näitus!
Avaldatud: 23. juuli Kell 16:20
Tutanhamoni aarete näitus jõuab järgmisel nädalal Eesti Rahvusraamatukokku, kus soovijatel on võimalik ainulaadseid esemeid näha kuni 20. septembrini
Eesti Rahvusraamatukogu fuajeegaleriis ja peanäitusesaalis on alates 1. augustist 20. septembrini avatud näitus Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauakambrist leitud aaretest. Sellelaadset kogu näeb Baltikumis ja Skandinaavias esmakordselt.
Teave Tutanhamoni kohta oli aastatuhandeid ajaloolaste eest varjul, u 1332-1323 eKr valitsenud Egiptuse vaarao sai laiemalt tuntuks alles 1922. aastal, kui Howard Carter avastas Kuningate orus tema hauakambri. Sellest tuli lagedale tuhandeid aardeid, mille kataloogimine ja Kairo muuseumisse toimetamine võttis aega üle kaheksa aasta. Samal ajal suurenes avalik huvi Vana Egiptuse vastu hüppeliselt ning kuigi Tutanhamonist on kirjutatud sadu raamatuid, artikleid ja uurimistöid, katab paljusid tema elu ja surma asjaolusid siiani tihe saladuseloor. Tehnoloogia arenedes tehakse arheoloogiliste leidude kohta üha uusi avastusi ja Tutanhamon on põnevaks pähkliks ka tänapäeva teadlastele ja ajaloolastele. Tutanhamoni aare oli ja on siiani mitte ainult Egiptuse, vaid kogu maailma arheoloogia üks tähtsamaid leide.
Näitusel on eksponeeritud üle kahekümne olulisema ja visuaalselt pilkupüüdvama leiu, sealhulgas Tutanhamoni kuldne surimask, millest on saanud Egiptuse tuntuim sümbol. Suurematest eksponaatidest tuleb lisaks mitmetele teistele esemetele ära märkida Tutanhamoni sarkofaag, hauakambrisse asetatud kuldne kaarik, Anubise kuju ja rikkalikult kaunistatud troon. Mõistagi on tegemist koopiatega, kuna paljud originaaleksponaatidest pole kunagi Egiptuse pinnalt lahkunudki ning egüptoloogide üldsus on juba pikka aega habraste originaalide transportimise vastu. Samas on näituse eksponaadid teostatud nii kõrgel tasemel, et ka neid originaaliga kõrvutades oleks vahet raske märgata. Tänapäeval näitavad kvaliteetseid koopiaid ka paljud suured muuseumid, kui originaaleksponaadi näitamine on konserveerimispõhjustel problemaatiline.
Näitust on oodatud külastama kõik, keda huvitab ajalugu, Egiptus ja vanade aegade saladused. Ideaalne võimalus Vana-Egiptuse ajalooga esmatutvuse tegemiseks on see nii koolilastele kui nende vanematele, näitusele on väga teretulnud klassid, kelle õppekavas vastav punkt algaval õppeaastal kavas on. Samuti võiksid näituselt läbi astuda ka need, kes Egiptuses juba käinud on - miks mitte oma reisimälestusi Tutanhamoni aarete keskel uuesti värskendada. Eesti näituse asukohaks valitud Rahvusraamatukogu fuajeegalerii ja peanäitusesaal oma paekivist seintega pakub väljapanekule väärikat miljööd.
Üksikpiletid hinnaga 8 eurot (õpilastele soodushind 5 eurot, alla 6-aastased lapsed tasuta) ja perepiletid hinnaga 20 eurot on saadaval koha peal ja Piletilevis alates 1. augustist, grupikülastused (rohkem kui 10 inimest) palume eelnevalt kokku leppida aadressil info@travelmedia.ee.
Info SIIT.
RESTORAN VICTORIA:
Restoran Victoria Ülemiste Citys pakub E-R kell 11-15 buffeelõunaid mh ka suurtele gruppidele (mahutab kuni 600 inimest). Maja ees on tasuta parkimise võimalus ka suurtele gruppidele.
http://www.restoranviktoria.ee/.
Ajaloolise hõnguga peo- ja restoranikeskus Viktoria pakub erineva suurusega saalide rentimisvõimalusi, cateringi teenust, hubast ja meeldivat interjööri ja kõike muud vajalikku kohvipausidest õhtusöökide, seminaride, galade ja jõulupidudeni välja!
Ellen Kilgas
Ürituskorraldusjuht
Ocras OÜ
Keevise 6
Ülemiste City
Tallinn
Kadrioru park tähistab 296 sünnipäeva
Teisipäeval, 22. juulil tähistatakse Kadrioru pargiansambli ja Kadrioru lossi 296. sünnipäeva. Tähtsa päeva puhul toimuvad meeleolukad üritused terves lossiaias - Kadrioru kunstimuuseumis, Eduard Vilde muuseumis, Peeter I majamuuseumis, Miiamilla lastemuuseumis ja Kadrioru pargis.
Pidustused algavad kell 12.00 traditsiooniliseks saanud Lossiaiamängudega, mille teema on seekord ajendatud Kadrioru kunstimuuseumi näitusest "Eveline von Maydell. Mustvalge maailm". Oodatud on kõik lapsed koos peredega, et veeta lossis ja selle ümbruses mängides, avastades, meisterdades, teadmisi kogudes ja tsirkust vaadates üks lustlik päev. Kell 16.00 algab päeva teine pool, mida alustab lastele ja lastevanematele suunatu tsirkuseetendus, tsirkuse õpitoad ning mõnusat muusikat pakub tsirkuse ansambel Kriminaalne Elevant. Tsirkuse etendus ja tegevused toimuvad Kadrioru Noortepargis.Kell 18.00 suundub õhtu Kadrioru Luigetiigile, kus algab Karl-Erik Taukari suvine kontsert. Kell 19.30 on võimalik aga kuulata Corelli barokkorkestri kontserti Kadrioru Lilleaias. Kava on kokku pandud just Kadrioru 296 sünnipäeva jaoks.
Õhtu lõpetab eksklusiivne Tallinn Dollsi 5. sünnipäeva moeetendus Spring/Summer kell 21.00 Kadrioru Lillaias. Koostöös Kadrioru 296 sünnipäevaga, toimub uut kollektsiooni tutvustav ja 5.sünnipäevale pühendatud moeetendus – vabas õhus, otse Kadrioru lossi aias. Moevaatemäng on üles ehitatud Tallinn Dollsile omaselt suurejooneliselt, miksides nii moekunsti kui ka muusikat. Õhtu naelaks on kindlasti pidulike kleitide limited kollektsioon. Etendust saadab live bänd, kelle esituses tuleb ühtlasi esmaettekandele ka Tallinn Dollsi jaoks loodud lugu. Modellidena astuvad lisaks professionaalsetele modellidele laval üles tuntud avaliku elu tegelased ja Tallinn Dollsi patroonid: Maria Avdjushko, Getter Jaani, Karin Rask, Birgit Õigemeel, Liis Lemsalu, jt.
Vabas õhus toimuvatest sündmustest osavõtt on kõigile tasuta, 22.juulil sissepääs ühte muuseumisse on 1 euro, kõigi osalevate muuseumide ühispilet 3 eurot.
Suletakse liiklus Poska tänaval
Tallinna Transpordiamet teatab, et seoses gaasitrassi töödega suletakse liikluseks Poska tänav ajavahemikul alates homsest, 19. juulist kuni 31. juulini.
Alates 26. juulist kuni 31. juulini on seoses gaasitrassi rajamisega liiklusele suletud ka Poska tn ja J. Vilmsi ristmik. Tallinna Transpordiameti liikluskorralduse osakond palub järgida ümbersuunavaid liikluskorraldusvahendeid.
"Postimees" Kalju ootab euromänguks Eestisse kuni 2000 Poola fänni
Avaldatud: 11. juuli Kell 17:50
Jalgpalli Euroopa liiga avaringist edasi pääsenud Nõmme Kalju eurohooaeg jätkub juba järgmisel nädalal, kui mänge alustatakse Poola suurklubi Poznani Lechi vastu.
Poznani Lechi fännid kuuluvad oma ala tippu, kes on teeninud tuntust rohkearvulise pealtvaatajate arvu ja vägeva atmosfääri loomisega, pakkudes võimsat, tihtipeale radikaalset show'd ja unustamatut jalgpallielamust. Eelmisel aastal toimunud Euroopa Liiga mäng Žalgirise vastu tõi Leedu tribüünidele koguni 1500 Poola fänni.
Kinnitamata andmetel on Eestisse tulemas umbes 2000 Lechi fänni, seega on väga suur tõenäosus mulluse kordumisel, kui Soomest tuli HJK Helsinkit toetama Meistrite Liiga lahinguks Kaljuga 1500 fänni, kes Tallinna tänavad rongkäikude ja fännikogunemistega ummistasid. Piletid müüdi 5000 inimest mahutaval Kadrioru staadionil välja ning hulk inimesi jäi koguni värava taha. Kalju alistas HJK suure kodupubliku toetusel 2:1 ja tegi ajalugu.
Edasipääsenuna mängiti veel Tšehhi suurklubi Viktoria Plzeniga ning lõpuks jõuti välja Euroopa Liiga play-off’i, kus tuli tunnistada Ukraina hiiu Dnipro Dnipropetrovski paremust. UEFA Europa League alagrupiturniir oli vaid ühe võidu kaugusel!
Esimene mäng peetakse 17. juulil algusega kell 19.00 Kadrioru staadionil, piletid kohtumisele on nüüd saadaval Piletilevi müügipunktides ja internetis piletilevi.ee. Sooduspileti hinnaks on 9 eurot, mängupäeval on staadionil pileti hinnaks 15 eurot. Pileteid on vaid piiratud koguses.
Jägala juga Euroopa reisisihtide TOPis
04.07.2014
USA majandusajakiri Business Insider reastas Euroopa 50 reisisihtkohta, muuhulgas mainis ajakiri ära ka Eestis asuva Jägala joa.Ajakiri paigutas Jägala joa tabelis 12. kohale nimetades seda "Baltikumi Niagaraks". Juga on eriti nauditav talvel, mil enamus vett külmub ja juga kattub kordumatu mustriga jääkardinatega.
Jägala juga on juga Jägala jõe alamjooksul Harju maakonna Jõelähtme valla territooriumil, umbes 5 kilomeetrit enne jõe suubumist Soome lahte, umbes 25 kilomeetrit Tallinnast ida pool ja 1 kilomeetet Koogi küla keskmest põhja pool.
Allikas Ärileht.ee
Kaunis ooperimuusika juulis Tallinna raekojas
10.07.2014
Juulis võtavad Estonia solistid koos välismaiste kolleegidega enda valdusse Tallinna raekoja.Traditsiooniline kontsertide sari „Ooper raekojas“ toimub tänavu viiel korral – 15., 18., 22., 25. ja 29. juulil.
Erinevatel kontsertidel astuvad üles estoonlased Kadri Kipper, Rauno Elp ja Oliver Kuusik. Koos nendega esinevad Eesti publikule tuttavad tenor Luc Robert Kanadast, sopran Joana Freszel Poolast jpt.
Piletid hinnaga 15/12 eurot on müügil Piletimaailma ja Piletilevi müügipunktides, Tallinna turismiinfokeskuses ja 1 tund enne kontserdi algust kohapeal.
Tallinnas vähemalt 21 lastesõbralikku söögikohta
02.07.2014 
Ajalehe Postimees tarbijaportaal Tarbija24.ee lugejad valisid Eesti kõige lastesõbralikuma söögikoha. Küsitluses pakutud 60st kohast asub 21 söögikohta Tallinnas.
Eesti kõige lastesõbralikumaks söögikohaks tunnistati Tartus Annelinnas tegutsev pitsakohvik Sirius. Lugejad pidasid esmatähtsaks teenindajate suhtumist lastesse, seejärel lapsesõbralikku keskkonda ja menüüd.
Tarbija24.ee lugejate hinnangul on Tallinna kõige lapsesõbralikumad kohad:
Talleke ja Pullike (Ehitajate tee 109)
Kompressor (Rataskaevu 3)
Vapiano (Hobujaama 10)
Rucola (Ehitajate tee 114a)
NOP (Köleri 1)
Attimo (Peterburi tee 49)
Diip (Soo 1/6)
Kohalik (Koidu 82)
Mamo (Tornimäe 5)
Amps (Pärnu mnt 238)
Lido (Estonia pst 9)
Till ja Kummel (Nunne 7)
Kamahouse (Kopli 25)
Gourmet Coffee (L. Koidula 13a)
Pirosmani (Üliõpilaste tee 1)
Mack Bar-B-Que (Tartu mnt 63)
Komeet (Estonia pst 9)
Toit’s (Tartu mnt 7)
Koogel-Moogel (Toomkooli 13)
BabyBack Pääsküla (Pärnu mnt 484)
BabyBack Kristiine (Endla 45)
Tulemas on XV Keskaja Päevad
10. – 13. juulini toimuvad Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu eestvedamisel Tallinna vanalinnas järjekordsed Keskaja Päevad.
Päevad algavad 10. juulil kell 18.00 avarongkäiguga, mis saab alguse Viru väravate juurest, avatseremoonia toimub 15 minutit hiljem Raekoja platsil. Sealt suundutakse kell 19.30 Tornide väljakule, kus koostöös Tallinna Lillefestivaliga toimub keskaja piduõhtu. Üles astub ansambel Bordó Sárkány Ungarist, seal tantsitakse, lauldakse, süüakse ning kavas on muudki meelelahutused.
Keskaja päevadel, mil Raekoja plats ja Niguliste kiriku ümbrus muutub õitsvaks hansalinnaks, on kavas mitmekülgne ja meeleolukas programm, kus leidub üritusi igas eas ja maitsega inimestele. Päevade südameks on Meistrite turg Raekoja platsil, kus pakutakse käsitööd kaugelt ja lähedalt. Kõigil neljal päeval leiavad Raekoja platsil aset kontserdid, ülesastumised ja keskaegsed meelelahutused. Siit leiab ka trubaduure, õuemuusikuid, rändnäitlejaid ja narre, lastega mängib isand Andreas.
Kaugemad esinejad on seekord Ungarist, Saksamaalt ja Hispaaniast, Eestist astuvad üles Kammerkoor Canorus, vanamuusika ansambel Vexilla Regis, väikekanneldel mängivad Lätte Veetallajad ning Lathyrus Odoratus ja sõbrad tantsivad keskaegseid tantse. Hopneri majas toimuvad keskaegsed õhtukontserdid. Kavas on veel keskaegne vibuturniir, Maiasmoka kohviku juures aga tegutseb Martsipaniturg – keskaja stiilis maiustustelaat koos töötubade ja laadameluga.
Niguliste kiriku kõrvale kerkib keskaja küla, kus saab kätt proovida erinevates keskaegsetes meistrikodades ja õpitubades, toimuvad osavus- ja jõumängud, väike rüütlikool, mõõgavõitlejad. Kohal on ka Rändav Lodjakoda, ehtemeistrid ja palju muud huvitavat.
Kes tahavad vanalinnast uut ja huvitavat teada saada, neile soovitatakse osa võtta jalutuskäikudest õpetatud emandaga, seda nii eesti, vene kui ka inglise keeles. 11. juulil leiab aga aset orienteerumismäng, kus orienteerujad saavad osa vanalinna legendidest.
Keskaja Päevad lõppevad 13. juulil kell 16.00 Raekoja platsil. Üritust toetavad paljud asutused ja organisatsioonid, nende seas ka Tallinna linn. XV Keskaja Päevade mahukat ja põnevat programmi vt täpsemalt http://www.folkart.ee/keskaja-paevad/programm
Kaitseminister autasustas Poola suursaadikut teeneteristiga
Avaldatud: 03. juuli Kell 19:24
Poznański ametisoleku ajal on kahe riigi kaitsekoostöö muutunud varasemast tihedamaks, teatas ministeeriumi pressiesindaja.
Poola tõi Eestisse siin alaliselt paikneva kaitseatašee ning liitus NATO küberkaitsekoostöö keskusega.
«Koostöö Poola suursaadikuga on olnud suurepärane, ning meil on hea meel et julgeoleku- ja kaitsevaldkond on olnud saadiku ametiajal tema erilise tähelepanu all,» ütles kaitseminister. «Näeme Poolat kaitsevaldkonnas ühena piirkonna juhtriikidest ning tõsise partnerina.»
Kaitseministeeriumi teeneteristi teise klassiga autasustatakse pikaajalise tulemusrikka tegevuse eest Eesti riigikaitse hüvanguks.
Tallinna Merepäevad kutsuvad suurele seiklusele
03.07.2014
18.-20. juulini toimuvad Tallinna Merepäevad kutsuvad põnevale rännakule tutvuma uhkete purjelaevade ja ajalooliste aurulaevadega. Meelelahutust jagub igas vanuses ja huvidega külalistele.Merepäevade külalisteks on uhked purjelaevad Tre Kronor Rootsist ja Libava Lätist ning põnevad aurulaevad Soomest. Üle pikkade aastate paneb Tallinna lahel oma mootorid taas tööle Eesti enda ajalooline aurulaev Admiral ning purjed heiskavad seilamiseks Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi laevad Kajsamoor ja Hoppet.
Tavapäraselt on Merepäevade kavas sadamatevahelised väikelaevasõidud, hommikused päikesetõusukontserdid Tallinna lahel, Tallinn Race purjeregatt, suur hulk tasuta kontserte armastatud muusikutelt, avatud on kaubandustänav ning suured ja mõnusad lastealad Vanasadamas ja Lennusadamas.
Esmakordselt saab tänavu osa võtta Merepäevade esimesest Öölaulupeost, jälgida suurt merepäästeõppust, nautida Eesti Nukufilmi poolt pakutavaid filmielamusi päästeparvekinost, külastada Merepäevade meremessi ning palju muud.
Ühe uuendusena toimuvad sel aastal väikelaevade sõidud seekord Vanasadama ja Noblessneri sadama vahel.
Tallinna Merepäevad toimuvad seitsmendat korda traditsiooniliselt kolmes Tallinna kesklinna sadamas – Vanasadamas, Lennusadamas ja Noblessneri sadamas.
Vaata lisa www.tallinnamerepaevad.ee
Laulupidu ajamasinas
1969. aasta juubelilaulupeolt tehti juba värvipilte. Siin marsib rongkäik üle Vabaduse (tollal Võidu) väljaku. “Too õnne rahvale me tubli töö”, kuulutab “reklaam” väljaku serval. Vabadusristi tollal muidugi polnud ja Niguliste kirik oli alles ilma tornikiivrita. Laulupeolisi mahuks praegu väljakule palju vähem, sest bussipeatus ja maa-alune parkla koos oma sissepääsuga haukasid platsist tubli tüki ära.
Laulupeorongkäik on ikka marssinud Viru väljakult (kandnud ka nime Vene turg, Wierländischer Platz, Stalini väljak ja Keskväljak) mööda Narva maanteed Kadrioru poole ja piltnikud on seda sündmust väljakuäärse pritsumaja kõrgest tornist jäädvustanud. Nii ka 1928. aastal. Ainult “Viru keskus” oli tollal kummaliselt madal, nagu kogu Narva maantee hoonestuski. Trammitee ei suundunud Tartu maantee poole mööda Maneeži tänavat, vaid praeguse Viru hotelli ja Kaubamaja kohalt. Ainus säilinud ehitis tundub olevat Viru väljak 2 maja välissein.
Esialgu toimusid üldlaulupeod Tallinnas praeguse Kadrioru staadioni kohal Rohelisel aasal (sellenimeline tänav on siiani olemas). Meile harjumuspärasesse kohta koliti 1928. aastal, mil valmis Karl Burmani projekti järgi ehitatud “vana” puust laululava. 1959. aastast seisab samas kohas uus, Alar Kotli projekteeritud üliefektne laulukaar koos tiibhoonete ja tuletorniga. Samasugune laululava on ka Leedu pealinnas Vilniuses.
1947. aastal liikus XII laulupeo rongkäik läbi Toompea lossi eest, kust neid jälgis Stalini valvas pilk (üleelusuuruses plakatilt). Kuna foto on mustvalge, jääb arusaamatuks, mis trikoloori rongkäigulised kannavad. Värvide järjestus välistab sinimustvalge, küll aga sobiks näiteks must-punane-kollane. Niisugune oli Saksa DV esimene lipp, ent aastal 1947 polnud veel seda riikigi olemas. Ja kes suudab dešifreerida lipul oleva tähekombinatsiooni?
"Postimees" - Tallinna liiklusolud lähevad järgmisel nädalal veel hullemaks
Kes arvas, et Tallinna liikluses asjad enam hullemaks minna ei saa, on rängalt eksinud. Juba alates järgmisest nädalast toovad suvised teetööd kaasa terve rea uusi piiranguid, mis kestavad kuni augusti lõpuni.
Lisaks osaliselt suletud Pärnu maanteele ja Tondi tänavale jääb alates esmaspäevast Liivalaia-Suur-Ameerika tänaval Pärnu maantee ristmikul kummaski suunas alles üks sõidurada. See tähendab, et Suur-Ameerika tänava kesklinnast väljuval suunal saab endist viisi sõita kahes reas, aga sinna pääsemiseks tuleb läbida ristmikule tekkiv pudelikael.
Samuti alates esmaspäevast on suletud Vineeri tänav, ümbersõit Veerenni ja Tehnika tänava kaudu. Veel viiakse Pärnu maantee viaduktil kogu liiklus linnast väljuvale suunale ning kummaski suunas jääb alles üks sõidurada. Samal ajal käib ka viadukti remont ja ka viadukti all on lühiajalisi piiranguid.
7. juulil algab ka kõrgepingekaablite paigaldamine Narva maantee lõigul, mis jääb Vilmsi tänava ning Russalka ristmiku vahele. «See tähendab, et kummaski suunas jääb avatuks üks sõidurada ning võimalusel avatakse veel muutsuunaliiklusega rada vastavalt tipptundide liiklusvoogudele. Üritame sättida seal teetööde masinad nii, et jätkuks ruumi ka kolmandale sõidurajale, mis hommikul oleks linna siseneva, õhtul linnast väljuva suunaga. Muutsuunarada hakkavad tähistama vastavad märgid ja koonused ning sel ajal, kui rada on kasutuses, on seal väljas ka liikluse reguleerijad,» rääkis transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütelmaa.
Oodatud raamat ilmunud
320 lk, pehme köide
